Taevane Pärand

Vangi lootus

Turg oli rahvast täis, kui tüdrukud sinna jõudsid, ise mähitud keepidesse ja nägudel kivistunud ilme.

"Ma.. Ma tahaks, et see läbi oleks. Mis siis kui meid märgatakse või äkki ta ei ole meiega nõus tulema või hoopis..."
"Rahune maha, muidu äratame liialt tähelepanu. Kui märkad midagi kahtlast ja kohe tõeliselt kahtlast, siis sulandu rahva sekka ja otsi mind üles. Kui väga jamaks läheb, põgeneme. Kas on selge? Nii, lähme siis!" rahustas Rebeka sõpra ja hakkas platsi keskele endale teed rajama, kuhu nagu eelmiselgi õhtul oli poodium püsti pandud.

Jällegi tulvas neile vastu kastanite hõng ja vürtsise liha lõhn.
Taevas oli selge ja külm, aga tõrviku kuma andis hubase tunde, tehes seest mõnusalt soojaks.
Kui kõlas õrn kandleheli, teati, et esinemised on kohe kohe algamas.
Kuulati ära muusikud ja jutuvestjad, kelle palad olid veel põnevamad, kui eelmisel õhtul.
Valvurid saalisid ringi, nagu näljased saaki varitsevad hundid. Kuid kõigest neist läbitungivatest pilkudest hoolimatta, säilitasid tüdrukud rahu.

Eesriie libises eest, ja salapärane tüdruk astus poodiumile, hõbeflööt käes ning keep sahisedes taga lehvimas.
Seekord kuulasid kõik innuga flöödimängu, kuna need helid voogasid kõigile südamesse ja paljud nutsid liigutusest.
Kassandra hoidis valvuritel hoolega silma peal ja samal ajal silmitses tüdrukut, kes ikke veel mängis hardalt.
Kui lugu lõppes, valitses poodiumi ees vaikus.
Neiu kummardas ja taganes telki. Tema järel hakkas esinema lautot mängiv noormees.
Rebeka otsis pilguga oma kaaslast ja leidis ta sammuti otsiva pilguga ringi vaatamas. Kui nende pilgud kohtusid, andis Rebeka märku, et Kassandra telgi taha läheks.

Telgi taga kuulatasid nad, kas ei kostu mitte mõnda kahtlast häält.
Kostus ainult tasast nuuksumist.
Tüdrukud vaatasid ringi, otsides mõnd jälgivat pilku, aga ei näinud hingelistki. Ainult kass kõndis rahutult külmal tänaval.

Rebeka tõmbas eesriide koomale ja astus sisse. Ruumis oli soe ja lämbe. Nurkades vedeles paar kirstu ja tosin jagu erinevaid pille. Igalpool lebasid katkised riideräbalad.
Keset segadust istus järil nende ees keebis kogu. Too vappus ja nuuksus, nagu oleks ta sügavas leinas.
Ta ilusad kastanpruunid juuksed langesid ta õlgadele.

"Minge ära! Ma ei soovi teid enam iialgi teenida!" ütles ta vihaselt.
"Me ei ole need, kelle peale sa vihane oled. Ma tulin sinuga rääkima."
Ehmunult pööras tüdruk end ümber ja jõllitas neid nutust punaste silmadega.
"Mida te minust tahate? Mul ei ole raha." ütles ta hirmunul toonil.
"Me tulime sind kaasa kutsuma ühele seiklusele. Mina olen Rebeka, Sefanja tütar ja see on mu kaaslane Kassandra, Abra tütar. Me teenime Rahuvürsti, kuningate Kuningat."
Tüdruk aga ei jäänud selle väitega rahule "Mina ei tunne ühtegi head kuningat. Kõik on valelikud. Nad lubavad üht, kuid ei täida seda. Ainult võim ja rikkus huvitavad neid, mitte alandlikud talupojad, kes rühmavad tööd teha päevad ja ööd! Vähe sellest, nad koormavad neid veel maksudega! Kui sellest küllalt ei saa, värbavad nad nende pojad sõjaväkke ja tütred orjatarideks!
Me kuningas on pannud meile kaela raudikke, jalad ahelaisse ning sedasi me suremegi! Ei mingit lootust ja rõõmu! Ei vabadust, ainult puhas orjus ja surm!!"
Ta algul tasane sosin oli valjenenud kriiskamiseks ja nutuks. Uuesti istus ta järile, kust oli ta püsti karanud ning peitis näo kätesse.

Kassandra vaatas abitult nutjat ja soovis teda lohutada ja aidata kuidagi, kuid praegu tuli lasta tal rahuneda.
"Meiegi igatseme rahu, rõõmu, vabadust ja õiglust," sõnas Kassandra rahustavalt.
"Kuid seda pakubki meile Kuningas, kes meid armastab igavese ja mõõtmatu armastusega. Usalda ja tule meiega! Sul pole midagi kaotada."
Ruumis jäi väga vaiksesks, ainult väljast kostvad hääled lõhestasid seda. Viimaks tõstis tüdruk näo, ja vaatas neile suuril silmil otsa. Õrn lootuse säde vilksatas ta pilgus. Suul mänglemas õrn, vaevu märgatav naeratus.
"Kas tõesti on olemas selline kuningas? Kui nii, tahan teiega tulla, juhul, kui te seda mulle lubate. Ma vihkan Laabanit, oma meistrit niigi."
"Lubame, aga tee meie sihtpunkti, Taeva Linna, ei ole kergete killast. Kuid me toetame ülsteist ja Kuningas aitab meid samuti. Ta on seda tõotanud."
Neiu naeratas. Ta kallistas tüdrukuid südamest ja ütles:
"Minu nimi on Bella, Isposeti tütar."
Samal ajal aga, kostus nendeni raevukaid hüüdeid kaugusest, mis lähenesid kiiresti.
Valvurid olid märganud midagi kahtlast neis kahes tüdrukuis ning neile oli antud käsk nad kinni võtta.
"Oled sa valmis Bella, oma esimeseks seikluseks?"
Küsis Kassandra muigega. Ta vaatas neile kelmikalt otsa ja noogutas. "Olen."
"Siis üle katuste!"