Taevane Pärand

Jõgi

„Mida me nüüd teeme?" küsis väsinud ja üleni higine Kassandra. Tarasest põgenedes olid nad jõudnud suure ning hiiglama laia jõe äärde, ei paistnud ühtegi üleviivat silda. Kallas oli vaevu näha uduvinest ja kottpimedusest.

„See on kurikuulsalt tuntud kui läbimatu jõgi Mithrail ehk Hõbekuristik. Ainult ühest kohast saab üle, kuid see on miile allavoolu, me ei jõuks sinna ilma, et sõdurid meid kätte saaks," seletas Bella nördinud tooniga.

„Me peame kuidagi üle saama, äkki ujudes või äkki ehitame parve?" pakkus Kassandra.

„Ei, see ei lähe. Vette minemine on enesetapp jõe kiire ja külma voogude tõttu. Parv võtaks liiga palju aega, ning pealegi, kuhu me hobused mahutame?" protesteeris Bella.

„Äkki me proovime vett takistada?" pakkus Rebeka, kes oli kogu selle aja, mil nad olid jõe ääres olnud, tummalt kõrval seisnud.

„Mida? Mis sul plaanis on, sa ei oska ju vett endale allutada? Seda ei suuda keegi meist. Vähemalt ei paeks oskama, aga üldse, kuidas sa kavatsed seda teha? Rebeka, mõtle midagi muud välja," torkas Kassandra pahameelest.

Ta vaatas üle mäsleva vetevoo ning lausus tasa: „Ma kuulsin kunagi ammu üht lugu mehest, kes lihtsalt tõstis käe mere kohale, ning vesi kõrgus mõlemale pole kõrgeks müüriks ning ta sai sealt kuiva jalaga läbi minna koos rahvaga, keda ta juhtis. Neid ajas ka kuri kuningas taga. Mina ususn, et kui ma kõnnin koos kuningate Kuningaga, siis pole miski võimatu!" tüdruku enesekindlus oli selgelt märgata, tundus, et miski ei saa tema arvamust kõigutada.

„Tee kuidas soovid, aga kui see peaks tõesti sündima nagu sa väidad, siis ma võtan oma sõnad tagasi; minu ausõna selle peale. Pealegi, kui see ei õnnestu, oleme me kõik paraja supi sees," kinnitas Bella umbusklikult.

Kaldal lebavad suured, ümarad ning tuhkhallid kivid kolksusid üksteise vastu, tekitades kaunis meeldiva meloodia, kui Rebeka nende vahel endale teed rajas. Bella ning Kassandra hoidsid hobuseid, ise imestunult jälgides seda, kuidas Rebeka kindlal sammul astus vastu vahutavale veele, määrdunud keep ta taga lehvimas, ning paitamas kive.

„Rebeka," hüüdis Kassandra, kuid hüütu ei pööranud end ringi, vaid jäi lihtsalt seisma, „äkki me peaks vaid Kuningat paluma, et tema meid aitaks. Tegelikult meie ei suuda midagi ilma temata. Olen sinuga nõus, et usku on ka vaja, aga praegu jääb mulje, nagu sa paneksid end meie Kuninga asemele. Temal on ainuüksi vägi. Vaid Tema saab meid aidata. Tule tagasi!" Rebeka oli juttu kuulanud kui kivikuju, ta mõistis, et oli väga rumalasti teinud. Tema ei oma mingeid võimeid, vaid Kuningas, kes nende palveid kuuleb. Rebeka pööras end ümber ja koperdas sõprade juurde tagasi.

Tüdruk tundis hetke paanika sähvatust, mõeldes hetkeks, et sõdurid võivad iga hetk kohale jõuda, kuid ta pühkis selle häiriva mõtte minema.

„Mida me peaksime tegema?" küsis ta alandlikult Kassandralt. „Palun andke mulle andeks, käitusin väga isekalt," palus ta.

Kassandra naeratas ja noogutas lepituse märgiks. Siis tõstis ta silmad vee kohale ning sõnas otsustavalt: „Me palume Kuningalt abi. Tema on kõige targem."

Tüdrukud seisid ringi ja panid silmad kinni. Bella vaatas võõristavalt nende tegutsemist. „Mida te teete? Hakkate võlukunsti kasutama või?" küsis ta umbusklikult.

Kassandra vaatas talle tõsiselt otsa ja ütles: „Bella, me ei tegele maagiaga. See on kurjast ja ei allu kellegi tahtele peale kurjuse enda. Meie teenime õiget ja head Kuningat, kes ei salli võlukunsti ega mingit muud kurja. See, mida me nüüd teeme on meie suure Kuninga poole pöördumine palves. Teda me küll alati ei näe, kuid usume, et ta meid kuuleb. Ta tõesti kuuleb meie palumist. Kui sa praegu sellest aru ei saa, siis mõtle nagu paluksid oma isalt, et ta sind aitaks. Me ei käsuta, vaid palume."