Taevane Pärand

Lained

Vesi purskkaevus vulises ja heitis enda ümber sädelevaid päikeselaike. Tüsedad õlipuud seisid liikumatult mõlemal pool liivast teerada ning oma kahvatute lehtedekrooniga lisasid aia atmosfääri kergust. Päike kuldas oma tulise pilguga Kassandra tumedaid juukseid ning pani need kaunilt helkima. Ta kõndis vaikides edasi mööda väänlevaid teeradu, püüdes mõtteid selgeks mõelda. Kulmu kortsutades ja näppude vahel oksakest keerutades jõudis ta väikese purskkaevu juurde ning istus selle kitsale äärele. Paar korda vaatas ta pead pöörates enda ümber ning süvenes taas mõtteisse.

Miks meid siia toodi? Küsis ta endalt. Me astusime üle ju sinu käsust, Kuningas. Ma ei hakanud isegi vastu, kui Rebeka meid teelt kõrvale juhtis. Mis mul viga oli? Surm oleks olnud paras palk sellise sõnakuulmatuse eest. Miks sa päästsid meid sellest saatusest? Miks sa meile armu andsid? Küsis ta Kuningalt. Ta ei suutnud aru saada, mis hea põhjuse pärast oli nende Kuningas otsustanud nad ellu jätta peale kogu seda sõnakuulmatust. Ta oli neid keelanud peateelt kõrvale astumast. Kassandra teada oleks tavaline õiglane kuningas oma alluvad lasknud hukata või piinata missiooni hülgamise eest ning veel kuningas kahtlemise eest. Selliselt käitusid kõik kuningad. Miks siis nende kuningas oli neile halastanud?

Päike lõõskas palavalt ning pani tema segaduses pea valutama. Kassandra katsus käeseljaga laupa ja lükkas paar juuksesalku eemale. Ta sirutas käe ja katsus sõrmedega sätendavat vett. Vesi oli mõnusalt jahe. Kamaluga vett võtnud jahutas ta sellega oma õhetavat nägu.Vesi nõrgus ta kaelalt kollaka rüü kaelusesse; väike medaljon rippus endiselt ta kealas, kuid ta oli selle oma rüü alla peitnud.

Nüüd võttis ta selle välja ja silmitses seda päikese käes. Selle muster ja kuju meenutasid talle kauneid mälestusi sellest ajast enne sellele teekonnale asumisets. Kuid siis meenusid talle ka kohutavad hetked isakodus, elades pideva hirmu all. Talle meenus viha nende inimeste vastu, kes ta isa tapsid ning kelle pärast ta üldse pidi kodust põgenema. Nende nägusid ei suutnud ta meenutada, kuid mida ta mäletas oli nendest õhkuv pime raev. Selles mälestuses tundis ta ahistust ning endas sügaval kasvavat vihkamist nende vastu. See oli juskui kilp nende vaenu vastu ja kaitsmaks varjamaks tema hirmu.

Ta pilk liikus madaljonil olevate kujude peale. Lõvi.

Ta silme ette kerkis mälestus selle karjase hütis kus lõhnas männi järele ning ta kõrv võis peaaegu kuulda karjase rahustavat häält jutustamas suurest Kuningast. Selles hütis oli ta tundnud esmakordselt turvaliselt. Talle ei meenunud, et ta oleks sellel ajal meenutanud vihas oma tagakiusajaid. Ta oli tõepoolest karjasele jutustanud oma loo ning jaganud temaga koguni seda viha ja hirmu, mis olid ta hinge täitnud.

Karjane noogutas arusaajalt ning vaatas leebelt Kassandrale silma. „Kassandra, ma saan aru sinu vihast. Päriselt ka. Ma olen eks ole lihtne karjus ning noorena olin ma täidetud pea kogu aeg vaenuga. Mu ema ja isa olid nõnda vaesed, et ühel päeval tulid nad ja võtsid mu isa lunaks meie uberiku eest. Ma armastasin oma isa üle kõige ning väikese poisina olin ma nutnud ja röökinud kaks päeva oma isa pärast. Olin vihane sõdurite peale, vihane kuninga peale ning vihane enda peale, te ma polnud piisavalt suur, et vastu võidelda."

Karjane tegi pausi ja jätkas siis. „Viha pimestas mind. Ma ei suutnud näha teisi enda ümber inimestena. Kord põgenesingi oma ametist ning liitusin ühe jõuguga; nad olid sama vihased kui mina. Nad röövisid ja teotasid sõdurite patrulle, riisusid talusid ja põletasid lautu. Kuid ka selles jõugus leidus neid, kes olid minu peale kadedad ning nägid minus ohtu. Ühel päval nad reetsid mu ning mind visati vangi.

Ma redutasin seal mitu kuud, kuni üks täiesti võõras mees mu sealt välja aitas. Tuli välja, et ta oli ühe talu omaniks, mille minu jõuk oli ära põletanud. Ma ei suutnud uskuda, kui ta mind avasüli vastu võttis ja minu eest hoolitses. Ta armastas mind nagu poega ning ajapikku kasvas mu usaldus ja mu viha hakkas lahtuma. Tema rääkis mulle Kuningast, tema rääkis mulle tema armastusest ja uuest normaalusest. See nimelt oli armastada oma vaenlast ning talle kuri heaga tasuda. Mu maailm oli peapeale pööratud.