Viimased kuu aega ei olnud Tom ja mina üldse aega koos veeta saanud - vähemalt üks meist pidi kogu aeg valvama Harryt, kes oli alumise korruse vannituppa lukustatud. Me pidime pidevalt keskenduma, et ruum oleks helikindel ja mees ei saaks end välja murda, ja ajaga oli see muutunud nii kurnavaks, et me ei saanud enam isegi suhelda: kui üks meist oli valves, läks teine parasjagu kuskile energiat ammendama, sest magada me (nüüd juba kahjuks) ei suutnud. Viimasel ajal oli mulle isegi rääkimine raskendatud, ning nii väga kui ma ka ei tahtnud Anniet ja Dougi aidata, siis mu võimed kippusid aeg-ajalt raugema.
Tom oli parasjagu väljas ja mina istusin seljaga vastu seina nõjatudes vannitoa juures. Panin hetkeks silmad kinni, et puhata, kuigi asi oli sellest tegelikult kaugel. Ma ei suutnud enam seda elu elada, midagi tuli muuta. Ma isegi ei elanud: ma kindlustasin, et teised elaksid, ja seda enda arvelt.
Ma polnud tähelegi pannud, kuidas Agnes vahepeal minu juurde tulnud oli. Ta oli rääkinud, aga ma polnud kuulnud.
"Kullakene, mis sa ütlesid?" küsisin kurnatult.
“Et emme ütles, et kui oled väsinud ja valge, siis on päikest vaja. Vaata, ma joonistasin sulle.”
"Oh," naeratasin. "Aitäh, see on sinust nii lahke..."
“Aga sa ju ei vaata!”
"Vabandust, tädi on täna väsinud... näita."
“Äkki sul on palavik...” Ta astus mulle lähemale ja pani käe mu pea peale, kuid võttis selle kiiresti ära. “Ei ole. Aga seina peal on päike.”
"Seina peal? Agnes, miks sa seina peale joonistasid?"
“Ma ei leidnud paberit.”
"No aga seina peale... kuhu? Emme saab pahaseks nüüd, me peame selle kiiresti ära koristama..." Ohkasin kurnatult.
“Siia, vaata.” Ta kõndis kaks sammu eemale.
Õnneks oli tegemist üsna väikese joonistusega, mida sai vägagi kergesti maha pesta. Küll aga hakkas seda nähes mu pea ringi käima, ma tundsin, et midagi on mul kahe silma vahele jäänud.
“Holy...” panin käe suu peale. “Agnes, kuule? Mine kutsu Tom!”
"Tom on õues võrkkiiges ja tudub..."
“Ärata ta üles, sest ta ei maga tegelikult.”
"Ma kohe..." Lapse väikesed jalad vudisid kiiresti ukse poole.
Vaatasin veel seda päikest ja sorisin oma ajus, see oli nii tuttav, aga see oli ainult osa sellest. Midagi oli puudu, sellel pidid olema mingid jooned ümber, aga ma ei suutnud täpselt meelde tuletada.
Tom loivas varsti kohale, Agnes näitas talle ka oma kunstiteost.
"Tibukene, miks sa seinale joonistasid?" ohkas mees.
“Väga hea, et ta seda tegi,” sõnasin õrnalt naeratades. “Ma just lahendasin olukorra.”
"Eem...?" Ta vaatas mind küsivalt.
“See ei ole ainult päike. See on nagu sümbol. Ma lugesin sellest...”
"Ma ei peaks üllatunud olema," muigas Tom. "Aga mis?"
“Ma ei tea, see raamat on sinu majas – oli, ma ei tea praegu rohkem...”
Mees krimpsutas nägu. "Aga mida see ütles? Mis sümbol?"
“Seal oli rohkem kriipse ja nagu... see hoidis vaime eemal või midagi.”
"Oh?" Tomi nägu elavnes.
“Jah, ja... meil on vaja neid rohkem joonistada, aga ma ei suuda sümbolit täpselt ette manada...”
"No aga... mis me siis teeme?!"
YOU ARE READING
Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]
Fantasy"Corruptedi" seeria viies ehk viimane raamat põimib kokku seni lahtiseks jäänud otsad. Kuidas lahenevad aastakümneid kasvanud konfliktid? Eelnevad raamatud: 1) "Corrupted" Writnese profiilil 2) "Corrupted 2" anniepoynteri profiilil 3) "Corrupted 3"...