Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#20 - Annie - VIIMANE

Tegin kindlaks, et kõik minu tähtsamad asjad oleks minuga - kihlasõrmus, ema kaelakee ja isegi üks totter käevõru, mille Harry mulle ostnud oli - ning läksin siis keset ööd Dougie kõrvalt ära. Koridoris oli kuulda nii tema kui Agnese vaikset hingamist, mõlemad magasid.

Mul hakkasid pisarad voolama, kui ma mõtlesin sellest, mida ma teha plaanisin, aga pidin oma emotsioonidega ettevaatlik olema, Doug võis ärgata. Kõndisin kikivarvukil Agnese magamistoa ukse taha ja ohkasin siis vaikselt. Ma tahtsin oma tütart veel viimast korda näha. Peale seda pidi olema kõik - ma tahtsin, et Harry olukord laheneks viimaks igaveseks. Kui polnud mind, polnud probleemi. Dougie ja Agnes said nüüd rahulikult elada... Ma ei saanud aru, kuidas ma sellest juba varem ei mõelnud. Kui Dougie õhtul ütles, et ma teen viimasel ajal ainult probleeme, sain aru, mida ta sellega tegelikult mõtles. Kõik jama, mida Harry meile põhjustanud oli, tuligi ju minu pärast.

"Anna mulle andeks, kullake," sõnasin Agnese magavat väikest keha vaadates.

Tõstsin käe, et õrnalt ta juukseid silitada, mul olid pisarad silmas. Kaua ma seda aga teha ei saanud, ma ei tahtnud, et ta ärkaks. Kohendasin tekki ta peal ning kõndisin siis vaikselt koridori tagasi ja treppidest alla.

Ronisin aknast välja, et vähem lärmi teha, ja jooksin siis Harry maja juurde. Ma ei kahelnud hetkekski, läksin sisse ning hakkasin teda otsima. Ta oli magamistoas, seisis keset tuba veidi veidras asendis. "Harry?" vaatasin teda ammulisui.

Ta ei vastanud midagi, ei liigutanud.

"Kas sa saad rääkida?"

Ta ei vastanud ka sellele, see oli vist ei. Vaatasin meest natuke, mõeldes, mida teha.

"Harry, ma tapan ennast ära," sõnasin. "Ma panen end põlema. Ja ma ei tule tagasi, mul on mu asjad. Miski ei hoia mind."

Mehe pilgus justkui muutus midagi. Nüüd ma teadsin, et ta kuuleb.

"Mul on sulle nii palju öelda," ohkasin. "Aga ma ei tea, kas on mõtet."

Kõndisin ta ümber ringi ja jäin siis uuesti ta ette. "Ma olen kindel, et Isabella ei armastanud sind kunagi. Mina ei armastanud," sõnasin talle silma vaadates. "Ja ma vihkan sind kõige eest, aga tead, mis? Ma annan sulle andeks, kuna ta oled ilmselgelt haige inimene, sul on - oleks olnud - abi vaja. Nüüd oled sa siin igavesti."

Harry ei öelnud midagi - ilmselgelt.

Kõndisin veidi eemale ja võtsin välgumihkli välja. Vaatasin leeki natuke mõtlikult ning lasin selle siis kustu.

Harry pilk oli nüüd lausa hirmunud, ma võisin vanduda, et need silmad vaatasid mu igat liigutust. Sammusin aeglaselt mehe ette, ma tahtsin teda tema silme ees teha.

"Ma ei karda surma," sõnasin välgumihkliga mängides. "Vaid elu. Elu, kui ma peaks mõne hetkegi veel sinuga veetma."

Tundsin end nii hästi: sain talle öelda, mida tahtsin, ning ta ei olnud võimeline mulle vahele segama. Istusin põrandale maha rätsepistesse ja vaatasin veel veidi leeki. "Head aega."

Harry vahtis ainiti mind, ta pilk väljendas tõepoolest hirmu.

Panin tule otsa vaibale, millel ma istusin, siis naeratasin üles Harry poole. "Tundub, et läheme koos."

Ta silmad olid suured ja ümmargused, aga nägu tuim.

Tõmbasin esialgu ehmatusest oma jala eemale, kui esimene tulekeel seda limpsas, kuid ei tohtinud ju ometi unustada, miks ma seal olin. Asetasin jala tagasi, õige pea võttis see tuld.

Mul hakkasid pisarad jooksma, aga sundisin end paigale, siis põles juba üks mu käsi ja juuksed, märk tuksles ja tulitas. Ahhetasin, kui mulle meenus, kuidas Agnes valus väänelnud oli, kui me Tomi surnukeha põletasime... kas Doug tundis praegu seda sama?!