Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#15 - Agnes

Harry maja asemel leidsin end aga ehituspoest. Vaatasin segaduses ringi. "Midagi läks valesti või?"

"Ei? Kust mujalt me värve saaks?"

"Aa..." naersin. "Aga teeme kiiresti. Mingid spreivärvid?"

"Ma arvan, et see oleks kõige lihtsam?"

Noogutasin ja kiirustasin selle stendi juurde.

"Me peame need riiete alla peitma," ütles Tom, kuigi ma olin sellega juba arvestanud. Vaatasin musta värvi spreid ja panin selle siis kiiresti enda pükstevärvli vahele ja särgi alla.

Tom võttis endale punase ja vaatas mind siis ootavalt. "Kõik?"

Noogutasin. "Või tahad sädelevaga ka teha?"

"Jajah," muigas ta ja sirutas käe. Võtsin sellest kinni ja sulgesin silmad. Ma tahtsin teada, millal Doug meie kadumist tähele paneb. Osa minust kartis, et võib-olla teeb ta midagi mõtlematut, näiteks tuleb Harry juurde...

Pidime igatahes enne jõudma. Silmi avades olime Harry majas esikus. "Ma ei saanud meid kaugemale tuua," seletas Tom. "Sest ma pole siin käinud."

"Oh..." sosistasin. "Okei."

"Ilmselt üles..."

"Aga miks me terve maja ümber ei tee?"

"Me ei saa välja. Ja keerulisem on saada Annie õue kui toast välja."

"Aa... Kummale poole?” vaatasin esikut.

Tom näitas näpuga vasakule.

Noogutasin ning me läksime sinna, kuid iga samm tundus mulle järjest kahtlevam. Ma kuulsin hääli. Ühel hetkel ei olnud enam mitte mingit kahtlust: nad seksisid, ja Anniele tundus see meeldivat.

Vaatasin Tomi ja jäin järsult seisma, raputasin pead. Ta vaatas mind murelikult.

“Kui me siit edasi läheme, siis ta kuuleb,” sosistasin.

Mees noogutas. "Aga mida me teeme nüüd?"

“Tuleme hiljem tagasi, nüüd teame, kus voodi on.”

Ta muigas õrnalt. "Kas sa oled kindel?"

“Me ei saa praegu midagi teha. Lähme palun, mul on tõsiselt ebamugav..."

“Läheme filmime,” naeris ta.

Itsitasin, kuid summutasin selle kiiresti, kartes, et nad võivad meid kuidagi kuulda. Tom haaras mu käest ja järgmisel hetkel leidsime end tagasi enda toast. Viskasin spreipudeli diivanile ja istusin voodile.

Tom pani enda oma kapile ja võttis sõrmuse, pani sõrme. “Oih, sinu oma,” muigas ta.

Jäin tuimaks ja võtsin oma sõrmuse vastu, panin selle sõrmusesõrme.

“Me peame nüüd valvet pidama, et millal nad lahkuvad,” seletas mees.

"Ma kardan, et meil tõesti ei ole aega... mis siis saab, kui Harry eesmärk ongi Annie vaimuks muuta?"

“Miks ta peaks seda tegema?”

"Miks mitte?"

“Tal pole siis enam verd ja muid asju näiteks... ma ju ei tea, mille järel ta on.”

Järgmisel hetkel avanes ukse ja Doug vaatas meid segaduses.

"Hei..." sõnasin rahulikult.

“Ma tean, et te käisite ära.”

"Jah, mis siis?" Tom vaatas teda küsivalt.

“Kas te käisite Harry juures?”

"Issand jumal, ei käinud," pööritas Tom silmi.

“Saate minna ja vaadata, kas kõik on korras?” sõnas ta murelikult. “Palun?”

Keerasin pilgu eemale, Tom ei öelnud ka midagi.

"Palun..." kordas Dougie. "Ma pean teadma."

“Me käisime seal ja Anniega on kõik korras.”

Dougie nägu muutus veel murelikumaks. "Nii?!"

“Temaga on kõik hästi, nad... vaatasid filmi.”

"Miks te ei aidanud?"

“Me ei saanud. Aga meil on plaan, sellega peab lihtsalt ootama.”

"Räägi..."

“Me ootame, kuni nad kuhugi lähevad, siis joonistame voodi alla sümboli. Harry ei pääse kuhugi.”

"Ja edasi?"

“Annie kõnnib välja. Hea õnne korral kaovad Harry mõjutused.”

"Aga halva õnne korral?"

“Kaks versiooni – Annie on ka surnud või ta ei taha meiega tulla, sest usub mingit Harry sitta.”

Dougie ahhetas.

“Ma tõesti usun, et meil läheb hästi ja ta mõjutused hoopis kaovad.”

"Aga kui ei?!"

“Siis pead sina teda mõjutama.”

Ta noogutas närviliselt, ma teadsin, et mees ei jäänud sellega eriti rahule.

“Meil pole muid võimalusi...”

“Jah, ma tean."

“Läheme tänaseks magama. Öösel ei toimu nagunii midagi.”

“Öösel toimub just see kõige hullem!"

“Doug... ära mõtle sellele.”

"Kuidas ma peaksin sellele mitte mõtlema?!"

“Võta oma tütar kaissu ja unusta see, maga.”

Ta kattis näo kätega.

“Või soovid minu kaissu?” pakkusin, kuigi vaevalt see aitaks. Tom kissitas mu poole silmi, aga õnneks raputas Doug pead.

“Ma tean, et see on su jaoks raske. Meie jaokski juba on... aga me saame ta tagasi.”

"Ma ei saa sellest enam rääkida, te ei saa aru. Ma lähen panen lapse magama."

Noogutasin. “Jää ise ka tema juurde. Ta igatses teid väga.”

Mehe silmad läikisid, kuid ta jäi vapraks ja soovis meile head ööd. Vaatasin peale ta lahkumist Tomi poole, teadsin, et täna tuleb üks kuradima pikk öö.

***

Kõik oli viimseni läbi mõeldud, meie plaan lihtsalt pidi õnnestuma. Harry ja Annie olid kuskil väljas, nüüd olime mehe magamistoas, pudelid minu käes. Voodi kerkis, kui Tom selle mõttejõul üles tõstis.

"Nonii..." pomises ta.

Alustasin mustaga, joonistasin märgi esimesed kiired. Tom võttis minult punase ja ootas, kuni ma enda tööga lõpule jõudsin. Ta kummardas otsikut vajutama, kuid mõtles viimasel hetkel ringi. “Tee igaks juhuks sina.”

"Oh, okei... miks?" Võtsin selle juba enda kätte ja alustasin.

“Ma ei mäleta nii täpselt.”

Noogutasin ja tegin päikese lõpuni. Kui ma eemale astusin, lasi Tom voodil paika minna. Kõik oli ideaalne, ainult värvihais võis midagi ära anda. Tegin akna lahti ja juhtisin kõik õhu toast välja, tõin puhta tagasi sisse.

"Tubli," naeratas Tom.

“Aitäh,” naeratasin. “Läheme?”

Ta noogutas. "Ja kiiresti. Ma kardan, et nad võivad iga hetk naasta."

Noogutasin ning võtsin temast kinni. Selle asemel, et ilmuda, Tom hoolis kallistas mind. "Ma luban, et me saame varsti rahu..."

Noogutasin. “Vii meid nüüd natuke eemale.”

"Kohe..." ohkas ta ning juba järgmisel hetkel kadus maa me jalge alt.