Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#5 - Agnes

"Tom? Kuhu me üldse läheme?"

“Minu maamajja,” vastas ta vaikselt.

"Oh..." neelatasin.

“Ega sa seda maha müünud ei ole?”

"Ei, selle ma unustasin täiesti..."

“Või nii...”

Hammustasin huulde ja vaatasin meie kunagise maja aias ringi. Kõik oli teistsugune, üks puu oli kadunud ning siia oli liivakast ehitatud.

“Kas jäämegi maamajja elama?” küsis Tom.

"Ma... ma ei tea. Ma ei tea, kas ma üldse tahan... igavesti elada." Ja mõte sinna minemisest oli natuke ebamugav, mulle meenus too aastavahetus, kui Tom mind tappa üritas.

“Ma tean, mida sa tunned.”

"Kas tead?"

“Tean. Tahaks... edasi liikuda. Aga ma ei kujuta ettegi, kuhu sattuda võime.”

"Aa..." Olin eeldanud, et ta mõistis mu vastumeelseid mõtteid maamaja suhtes, kuid tegelikult oli mul isegi hea meel, et see nii polnud. "Mina ka mitte. Aga me oleks koos."

“Kui oleks.”

Võtsin ta käe ja pigistasin seda, samal ajal verandal ringi vaadates. See oli vist ainus, mis aastatega meie maja juures muutunud polnud.

“Kas sa ei vihka mitte, et nad siin kõike muutnud on?”

"See on kohutav," ohkas ta. "Viimnegi tõend sellest, mis oli, on kadunud..."

Noogutasin ja lükkasin end talle rohkem kaissu.

"Kas sa mäletad, et siin me kihlusime?" küsis ta vaikselt.

“Kuidas küll ma seda unustada saaks?”

“Sa ei kujuta ettegi, kui väga ma soovin, et kõik oleks nii nagu varem."

“Ma soovin, et oleksin normaalset teed läinud,” nuuksusin.

"Aga võib-olla me ei oleks siis praegu koos..."

“Oleks.”

"Me ei tea seda... ära karista ennast."

“Mina tean.”

Ta ohkas. Järgmisel hetkel avanes uks ning kaks poisslast jooksis kilgates õue.

Ma ei tahtnud seda vaadata, keerasin pea Tomi rinnale peitu. See kõik oli minu süü, ma ei tahtnud siin enam olla ja seda meenutada.

“Kas läheme?”

Noogutasin. "Aga kuidas?"

“Ma olen üht-teist õppinud. Hoia minust kinni.”

Ahhetasin ja hoidsin teda tugevamini. Õhk meie ümber tundus vuhisevat. Sulgesin silmad ja nõjatusin vastu Tomi, järgmisel hetkel kadus tool mu alt ja me kukkusime maha.

Ta lasi mu lahti ning ma avasin kiiresti silmad, et ringi vaadata. Tom ulatas mulle käe ja aitas mu püsti.

Me olime kõrge rohu sees. Meist natuke eemal oligi Tomi maamaja. Aed oli sisse kasvanud ja isegi üks puu maha langenud, ma ei tahtnud teada, mis kaos sees valitseda võis.

“Oh...” Tom neelatas seda kõik sisse võttes.

"See... ee..." kogelesin.

“Peame koristama. Ma proovin, kas saan puu eemale visata, siis hakkan muru niitma.”

"Jah, ja ma... proovin siis seest..."

“Varuvõti on maja taga aknalaua all...”

Noogutasin. "Kas sa jääd siis praegu õue?"