Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#8 - Agnes

Tom keeras end mu pealt maha ja me jäime hingeldama. “Mitmes kord see oli?”

Vangutasin pead, ma ei suutnud rääkida. "Päris ausalt..." hingeldasin. "Mis päev... täna on?"

“Ma… ei tea...”

Naeratasin ja vaatasin meest, ta juuksed olid täiesti sassis ning ta nägi üsna räsitud välja, teadsin, et ega ma parem polnud.

“Kui me tulime, siis oli... mis siis oli?” kortsutasin kulmu.

"Eeh... laupäev võib-olla?"

“Jah, vist küll... noh, siis oli see päev... ja tegime kõik korda ja siis oli vahepeal muidugi... ee... ma ei tea enam. Äkki peaksime tagasi minema?”

"Peaksime vist jah..."

“Ma saan nüüd täiesti aru, miks Annie ja Doug pidevalt hotellides käisid...”

Ta naeris. "Jah. Me peaks ka..."

“Mõtle, me saame minna kallimaisse sviiti tasuta...”

"Me peame seda tegema! Kurat, miks ma selle peale enne ei tulnud..."

“Jah... enne surma?”

"Kindlasti."

“Mis sa arvad, kas äkki peaks laskma Annie ja Dougil siia elama tulla? Sest see ei maksaks nii palju... Paned sõrmuse sõrme, maksate arved ja võlad ja... siis neil poleks vaja uut maja vaadata.”

"Oh... see oleks ju isegi teostatav... räägime nendega sellest."

“Jah, ainult, et sa oled mingi viiekümnene...”

"Siin tuleb appi mõjutamine."

“Nojah,” noogutasin. “Pole seda nii ammu teinud, et unustasin...”

"Pole viga..."

“Kas täna läheme?”

"Peab vist minema," ohkas ta ja võttis mu kaissu. "Ma ei taha veel sellest... vabadusest loobuda."

“Praegu vihma sajab, võime homme ka ju.”

"Jah, homme kõlab paremini."

Korraga taipasin midagi kohutavat. “Tom! Aga vihma sajab!”

"Nojah, sa juba ütlesid...?"

“Aga viimane märk on mingi lapse markeriga seina peal väljaspool!”

Ta ahhetas ja tardus paigale.

“Helistame neile kiiresti!”

Ta oli juba hetkega kadunud, siis ilmus järsku mu kõrvale tagasi, telefon käes.

Võtsin talt selle ära ja helistasin kiiresti Dougile.

“Jaa, kallis?”

"Doug, meil ei ole aega, vihma sajab ja maja välisseinalt on ilmselt Harryt kinnihoidev märk maha kulunud..."

“Mida kuradit?!”

"Kus te olete?"

“Ma olen lapsega mingis mängukeskuses, Annie on jahil... appi, ta on üksi jahil, putsi!”

Tundsin endas närvilisust kasvamas. "Kus kandis ta umbes on?"

“Ma ei tea! Hotelli läheduses.”

"Okei, hoidke teie sealt eemale, proovi Anniega ühendust võtta, me Tomiga vaatame, kas ta on lahti pääsenud ja hakkame siis otsima."

“Ma kardan nii väga.” Dougi hääl värises.