Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#6 - Annie

Ma ei tahtnud kohe üldse tagasi koju minna, palju rohkem oleksin eelistanud juba kohe uude majasse sisse kolida. Kahjuks aga polnud see rahaliselt võimalik ning nüüd seisime me jälle koduukse ees.

"Issi? Miks me sisse ei lähe?"

“Enne pead mulle ja emmele midagi lubama, kullake. Sa ei lähe selle toa juurde, kus onu elab, eks? Ja temaga ei tohi rääkida.”

"Aga ta on nii lahe..."

“Ei ole, palun ole tasa, Agnes. Mine kohe üles oma tuppa,” ohkasin ning avasin majaukse.

"Aga..." alustas laps, kuid Dougie vaatas teda hoiatavalt, mille peale tüdruk vait jäi.

Võtsime kõik elutoas üleriided seljast, Agnes jooksis minema. Ma vaatasin Dougi ohates. See oli sekundite küsimus, mil Harry rääkima hakkab.

"Te olete tagasi! Milline rõõm!"

“Mõlemapoolne,” oigasin.

"Jah? Ma olen meelitatud."

“Mida me tegema peame, et sinust lahti saada? Nimeta hind,” ohkas Doug.

"Minust lahti saada?" imestas Harry. "Kas te siis ei taha mind siia?"

“Keegi ei taha sind kuskile!” vihastasin.

"See on valus..."

“Sa teed ise ka haiget.”

"Miks te valetate?"

Ma oigasin ning kõndisin temast eemale. Mulle ei meeldinud see uus korraldus nende sodimistega. Doug kõndis mulle kööki järgi ja vaatas mind tõsiselt. “Mida me teeme?”

"Kaome siit nii kähku kui võimalik."

“Ma tahaks nii väga, et mul oleks raha selle jaoks,” ohkas Dougie.

"Mina ka..." pomisesin. "Aga me saame selle."

Kõlas Harry naer. “Kas Dougikesel pole isegi raha sinu jaoks? Häbi-häbi-häbi!”

Dougie surus käed rusikasse. "Jää vait!"

“Kuule, mul tuli mõte. Kui te mu kohe välja lasete, siis ma jätan tütrekese ja Dougi ellu.”

“Aga mina?”

"Oh sina, kullake... sind ootab igavene õndsus."

“Õndsus?”

"Annie, mida sa teed?" Dougie vaatas mind pettunult.

“Ma luban, et alustame uuesti. Ja ma annan sulle kõik, kuna ma olen nii helde. Aga see pakkumine kehtib umbes viis minutit veel, sest peale seda võtan ma lapse ka kaasa.”

"Ei, Harry," sõnasin tõsiselt. "Mine perse."

“Siis tapan su armukese ka.”

"Okei, tõesti, millal Agnes ja Tom tulevad?" urises Doug.

“Loodetavasti ei tulegi. Ma ei suuda ära oodata, mil jälle oma käed su külge saan, Annie. Ma mõtlen siin sinust kogu aeg. Suurt muud mul siin teha ei olegi.”

"Annie, palun lähme siit praegu minema," sõnas Doug värisedes. "Päris tõsiselt, ma kaotan enesevalitsuse."

“Kuhu meil minna on?!”

"Ma ei tea, istume autos?!"

Harry naeris. “Agnes! Tule räägime juttu!”

"Okei, lähme," vangutasin pead.

Kuulsin lapse samme ja kiirustasin treppide poole, võtsin ta kiiresti sülle.

"Emme, mis sa teed?"

“Oh, kui ilus teid kindlasti vaadata oleks! Kas issi ütleb teile seda piisavalt, et te kaks kullatükki olete nii kaunikesed ja ta armastab teid?”

"Jaa!" naeratas Agnes.

“Agnes, me ei räägi selle onuga,” panin ta kiirustades esikupõrandale maha ja hakkasin talle jopet selga panema.

"Aga miks?"

“Sest emme ei luba! Mine võta endale elutoast mõni mänguasi, me läheme ära.”

"Aga onu Harry..."

“Ta üks kord lõi emmet!”

"Millal?" kohkus laps.

“Enne sind, kallis... Mine nüüd võta mänguasi.”

"Ma ei julge minna... ma kardan, et onu Harry teeb mulle ka haiget..."

“Hõika siis, mis issi toob sulle!”

"Tahan nukut."

“Millist?” kõlas kohe vastu.

"Isabellat!"

Kuulsin Harry naeru, kuid ka Dougie tuli seda ignoreerides esikusse nukku tooma.

"Kuhu me läheme?" küsisin vaikselt, ma ei tahtnud last muretsema panna.

“Esialgu autosse.”

"Ning...?"

“Ma ei tea, ma ei ole nii kaugele mõelnud!”

"Issi, ära karju..."

“Anna andeks, kallis. Mine juba õue oma nukuga ja oota meid aias.”

"Okei," noogutas laps.

Tegin ukse lahti ja kohendasin ta mütsi, siis läks ta õue.

"Nonii," muigas Harry.

“Jää vait, Saatan,” torisesin ja jooksin üles pakkima.

"Saatan kohe?"

“Sa oled hullem.”

"No tõesti... kuulge..."

“Ma lähen Agnese juurde õue,” sõnas Doug ja oligi juba läinud. Pakkisin kõigile igaks juhuks natuke riideid.

“Kindel, et ei taha tagasi tulla? Sa päästaksid oma armastatud...”

"Jää vait!"

“Kui ma siit välja saan, võime vihaselt seksida.”

"Jäta mind rahule!"

“Ise panid mu siia vannituppa kinni.”

Otsustasin talle enam mitte vastata, see andis talle vaid julgust juurde.

“Huvitav, mis tunne oleks lapsega seksida. Su tütrega, ma mõtlen. Ma pean seda vist proovima.”

Hakkasin vihast värisema, kuid suutsin viimasel hetkel suu kinni panna. Lõpetasin pakkimise ja tõmbasin luku kinni, siis jooksin alla tagasi.

Agnes ja Doug ootasid mind juba autos.

“Ma ju ütlesin, et me ei lähe sinna, Agnes! Ole kuss!”

"Ma pakkisin meile paari päeva jagu riideid," ohkasin.

“Meile? Endale ja Agnesele või mulle ka?”

"Meile kolmele."

Ta noogutas. “Agnes, kas sul kõht on tühi?”

"Natukene on."

“Kas läheme issi restorani sööma?”

"Jaa!"

Doug noogutas ja sõitis siis maja eest minema. Kergendus, mida ma tundsin, oli lausa meeliülendav.