Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#17 - Annie

Okei, te vist olete alla andnud selle jutu ja minu suhtes juba -.- palun väga vabandust! Uued osad järjestikustel päevadel

__________

Kui uks avanes, jooksis sealt välja kõigepealt laps, nägin Dougi trepil seismas. Mul oli imelik teda vaadata.

Järgmisel hetkel sain end jälle liigutada. "Mis toimub?!" karjusin Agnesele, ma olin endast väljas.

"Emme!"

"Doug selgitab sulle... rahune, palun." Seejärel naine kadus.

Laps jooksis minu poole, ma astusin eest ära ja silmitsesin teda kui deemonit. Tüdruk vaatas mind kurbade silmadega.

"Palun hoia must eemale..."

"Aga emme..." Lapse silmad tõmbusid niiskeks.

"Ma ei ole su emme!" vaatasin Dougi poole.

"Annie!" ahhetas mees.

"Sina hoia must eemale!"

"Mis sinuga juhtunud on?"

"Emme!" kordas laps taas ja hakkas siis kõva häälega nutma.

Ma tahtsin siit ära minna, nad olid minu jaoks võõrad. Laps jooksus järsku minu juurde ja haaras mul ümber jalgade kinni. Mind läbis nagu mingisugune jõnksatus, vaatasin teda ammulisui.

"Agnes..." ahhetasin ja kükitasin maha.

"Emme," nuttis tüdruk. "Miks sa nii kaua tööl olid?"

Võtsin ta kõvasti enda kallistusse. "Ma... ma ei saanud ära töölt."

"Miks sa ei saanud?"

"Sest ukselukk oli kinni, kutsuti turvafirma... ära nüüd nuta, kallikene."

"Ma tahtsin nii väga sind näha..."

"Ah, kullake," naeratasin ja silitasin ta juukseid. Mulle hakkas alles kohale jõudma, et Harry oli mu enda juurde võtnud. Doug seisis mu ees ja vaatas mind kohmetult, murelikult, kui ma teda paar sekundit jälginud olin, tulid mul pisarad silma.

"Anniekene..." ahhetas mees ja tuli mind kallistama.

"Ma ei saanud midagi teha," hakkasin nutma, aga vaikselt, lootsin, et Agnes ei kuule.

"Ma saan aru... kõik on nüüd korras..."

"Ei ole, Harry on seal majas... ta ju ei.... ta ei kao kunagi ära," nutsin. "Ma tahan tuppa minna."

"Lähme..." Doug korjas Agnese üles ja pani oma käe mu alaseljale. Nutsin terve tee majani, mul hakkas paha, kui mõtlesin sellele, et olin Harryga seksinud, ma olin truudust murdnud. Ma ei suutnud Dougile rääkida, aga ta ilmselt juba teadis... Ta tundis seda raudselt lõhnast ja võis niisamagi aimata.

"Mul on kahju..." pomisesin vaikselt.

"Räägime sellest peale seda, kui Agnes magama läheb."

Noogutasin, ma olin tõsiselt närviline.

"Emme, ma tahan, et täna sina paneks mind tudule ka..."

"Ma panen, loomulikult," noogutasin. Pealegi oli hea vestlust edasi lükata... "Kas sa juba pesemas oled käinud?"

"Ei ole täna veel..."

"Siis kohe lähemegi," noogutasin. "Mine sa juba vannituppa, ma toon su riided."

Tüdruk noogutas ja lippas rõõmsalt vannituppa, mina aga suundusin, Doug järel, tema riidekapist magamisrõivaid tooma. Võtsin sahtli lahti ja vaatasin tüdruku riideid, tundsin Dougi lähedust, kui ta mu selga vahtis.