suudlen mu pisaraid

Segama suvila

Jõudsime koju. Mul polnud tuju kellegagi rääkida. See kõik, mida ma autos juurdlesin oli võtnud mu peast nii palju aega. Ma ei teadnud kas rõõmust nutta või naerda. Võtsin oma ketsid jalast ja tagi seljast. Jooksin kohe oma tuppa. Sulgesin oma ukse ja vaatasin aknast välja. Tuletasin vanu mälestusi meelde. Mäletan seda, kuidas isa oli mind alati hoidnud ja kui palju ta korrutas mulle, et armastab mind ja hoolib minust väga ja kui kallis ma olen ja kui palju ma talle ikka tähendan. Mu ema oli 17. aastane kui ma sündisin väga noor. Imestan et ema mu alles jättis. Tal oli ju kogu elu siis ju alles ees. Ema rääkis, et isa oli talle väga palju toeks olnud, kooli lõpetamisel, lapsehoidmisega, lapse kasvatamisega, kodu hoolitsemisega. Imeline. Isa oli siis imeline. Nüüd ta on sittapea, kes tõmbab kõrvalt ringi. Tegi teisele naisele lapse taha. Mis saab meist? Ma tahan ära siit majast! Mind ajas mu mõtet välja õrn koputus uksele. Ajasin ennast kohe püsti hõõrusin kätega nägu ja avasin ukse. Ukselt vaatas vastu mulle Eric.

"Tere, Grete!" tervitas ta mind. Nartasin talle vastu. Astusin ukse eest ära ja Eric astus sisse. "Mõtlesin, et äkki tahad minuga rääkida?" küsis ta ette vaatlikult. "Millest?" küsin vastu, kulm kortsus peas. Millest meil rääkida oli? Tema oli tööline ja mina olin tema bossi tütar. "Ma tean et rikkusin meie suhted. Mul on selle pärast väga kahju ja ma soovin seda heastada. Lisaks selle on mul sinu vastu tunded tekkinud. Ma mõtlen sulle päeval ja ööl," vuristas ta kõik ette. Tüli või mitte aga tunded. Tal on tunded minu vastu. Mul ju tema vastu ei ole? Ta on siin kõigest tööline. "Eric, palun..." hakkasin talle ütlema kui ta mind katkestas;" Palun ära ütle midagi. Ma sain aru sul on tunded selle kuradi Jacki vastu," ohas ta. "Mul ei ole tundeid tema vastu ega ka sinu. Ma tunnen tihti armukadedust kui näen Roccot kellegiga koos. Aga kas mul ta vastu tunded on seda ma vasta ei oska," seletasin talle, et tal vale aru saama ei jääks. "Ole nüüd siis sul selle poissi kluti vastu tunded, kes sind isegi ei austa!" karjus ta ja võttis mul õlgadest kinni. ja raputas mind. Ma tundsin ennast kui nukku sell hetkel. "Ma arvan, et meie vestlus on tänaseks läbi," nähvasin ja tõukas endast eemale. "Helistage Jackile ja õlge, et ma tahan oma koera näha!" andsin talle käsu. ammu Sofit näinud nii siis oli aeg talle külla minna."Nagu preili soovib," naeratas poiss ja lahku mu toast. Pööritasin selle peale silmi. andsin talle käsu. Ma polnud ammu Sofit näinud nii siis oli aeg talle külla minna. "Nagu preili soovib," naeratas poiss ja lahku mu toast. Pööritasin selle peale silmi. andsin talle käsu. Ma polnud ammu Sofit näinud nii siis oli aeg talle külla minna. "Nagu preili soovib," naeratas poiss ja lahku mu toast. Pööritasin selle peale silmi.

Võtsin telefoni kätte ja hakkasin instagramis surfama nagu mul juba kombeks oli. Vaatasin teiste lugusi ja postitusi. Üks hetk jäi mul silma Amanda postitus.

Hei! Tahtsin kõigile teada anda, et ma otsin endale kunagist lasteisa. Võiks olla 20+ aastane mees. Võiks olla kuulus ja rikas. Ma vastan talle hea armastusega ja hoolitsetud kehaga.

Mul vajus suu lahti. Amanda on kolmteist ja teeb teisi asju. Jagasin seda ka kohe Margaretiga. Vaatasin veel ringi ja nägin, et Rocco oli jälle uue tüdruku leidnud ja poseeris temaga jälle instas. Ma ei mõista, miks ta tahab et kogu maailm kuuleb kui loll mees ta on. Vaatasin siis ta uue tüdruksõbra instagrami veits. Blondiin, pikka kasvu, kõhn, meenutas mudelit, viieteistkümne aastane, päris rikkas. Ohasin endamisi. Oleks vaid mul selline võimalus olla nii kaunis tüdruk. Ma ei ole üldse kaunis. Poisid vaatavad mind vaid mu raha pärast. Lõin oma pea tühjaks.

Tõusin voodist püsti ja läksin ukse juured. Avasin oma toa ukse ja läksin alla Ericu ukse taha. Kopputasin selle ja uks läks praaki "Kas te saite Jacki kätte?" küsin kohe. Ma siiski soovin oma koera näha. "Jah, aga ta ütles, et täna talle ei sobi ja pakkus välja need päevad..." võttis ta lipiku kätte ja otsis pliiatsi välja. Ta köhatas ja jätkas: "teisipäeval kell kaksteist, kolmapäeval kell kümme õhtul ja pühapäeval kell seitse hommikul," lõppes ta. Vaatasin kalendrisse. Vittu täna on pühapäev ja homme on mul kool. "Ma võtan selle kolme päeva ja pühapäeva," vastasin talle. Auslat aga ma need ei sobinud mulle tekilet üldse ju tahan koera näha.

Te kindlasti küsite: "Miks ma ise ei helista?" Asi on lihtne aga samas keeruline. Kuna mu elu on hetkel nagu pudru ja kapsad siis kõik jookseb rappa. Minu lõikumine ja mu sutsid. Siis mu vanemate elu ja see, et alugul on jutt et hakkan ema ja isa vahet käima. Nüüd ei olegi ema näinud. Isa uus naine siin majas. Vaata rasedus. Koera ära andmine. Rocco. Kõik see on üle pea ja lihtsam on lasta teistel selle jamaga tegeleda.

Läksin sealt ära oma tuppa. Hakkasin oma ust avama kui avastasin, et mu toa uks on lahti. Pärani lahti! Vaatan siis, et kas näen kedagi. "Ännely!" karjusin ma endast välja. "Mida sa teed siin?!" olin ehmatatud. "Ma otsisin siin oma kõrva rõngast," lausus ta. Vaatan teda kulm kortsus peas: "Mida sa auslat siit otsid?" "Tahan üles leida asju, mida sa minu vastu plaanid kasutada." Hakkasin laginal naerma: "Ma pole nii loll."

"Plika sa veel katted seda!" kisendab Ännely mu peale. Vaatasin teda tuimalt vastu. "Mis toimub?!" kuulen isa all hüüdmas. "Ännely tuulas minu toas. Ta arvas, et ma üritan teid lahku ajada," karjusin talle vastu ja vaatasin muigega Ännely poole. Kohe kostusid ka trepiastmete krigin ja mõne aja pärast sammud minu ukse suunas. Vastu vaara pki isa ukse vahelt sisse. "Miks sa seda arvad?" küsib isa Ännelyt. "Sest ta tahaks et ta ema siin oleks... ta on nii... lapsik...ja... nii õel," karjub Ännely kokutades mu isale. "Ütle mulle laps, kes ei sooviks, et ta ema nii oleks," palus ta Ännelyt. Änely vaid ühmas talle vastu ja kõndis minema. "Kui seda veel juhtub kutsu mind kohe," lisas isa veel ja läks Ännelyle järgi. Naeratasin võidu rõõmsalt. Ännely ise keerab endale siin vaid sitta kaela. Poleks ta nii õel kõigi vastu saaks me palju paremini läbi.

Hakkasin oma koolikotti kokku pakkima. Millal ma viimati koolis käisin? Kes seda veel mäletab? Huvitav kas nad üldse veel mäletavad mind. Ma peaks siis nägema teatuid inimesi. Nad teeks mu elu põrguks. Lisaks pannakse mind veel kooli juurde psühholoogi juurde ja veel tavalise psühholoogi juurde. Mul diagnoositi depressioon ja probleemid. Mõnus mu noor elu on hukas. Ja kuna kool alles hakkas siis võib mul kooli lõpuks tekkida läbipõlemine ja seda nad soovivad ilma. Pean hakkama ikka väga palju asju tegema, et nad rahul oleks. Lisaks pean hakkama trenni tegema, et oma tundeid ja valu kuhugi suunata. Isa arvab veel, et trenn rahustab mind. Viskan voodile pikali ja mõtlen edasi mis trenni ma tehaks. Olen mõelnud, et äkki poks või jõusaal. See kõlab päris hästi või mis? Mu mõtlemine väsitas mu nii siis oli oma eneses mõtted suikunud magama.