suudlen mu pisaraid

Lõpeta mu elu n*****mine

Täna oli see päev kui ma haiglast välja sain. Isa lubas mulle järgi tulla. Pakis veel oma viimased riided kokku. Uksele kõlas koputus. Lootsin väga, et see on isa "Sisse!" hüüdsin rõõmsalt. Sisse astus Rocco. "Mida sa siit soovid?" küsin üllatunult. "Gaider palus mul su koju viia. Tal olevat kiire olnud," ütles ta silmi pööitates. "Ma lähen bussiga," ütlesn ükskõikselt ja haarasin voodilt oma kotti. "Tra! Ma tulen sulle siia järgi ja vittu sa ei või isegi mitte aitäh öelda. Nii palju ma sulle siis tähendangi. Pole isegi mitte ühte aitäh väärt. Kuradi ülbe pärtik oled. Nii paras sulle et sul võetakse ära kõik mida sa armastad. Mida ma sinus nägin kui sinusse ära armusin?" karjus ta minu peale. Mul oli lausa nutt kurgus. Mina olin kõiges süüdi. Tõukasin ta eemale ja jooksin sealt minema. Mul tuli pisaraid kui ojadeni.

Istusin Bussi peatusse maha ja jäin bussi ootama. Minu buss tuli tunni aja pärast. Kas ma tõesti olen nii halb inimene? Aga äkki ma polegi Sofit väärt? Rocco armastas mind! Aga mul polnud ta vastu midagi. Küllap see tegi talle haiget. Samas käis ta ise teiste tüdrukutega väljas. Mu mõtlemist segas Rocco. Ta sõitis must täis kiirusel mööda läbi poriloigu nii, et ma olin läbi märg. Küllap on see aeg vihma sadanud. Ma olin nüüd kalts märg ja mu bussini on tund aega.

Ma elan haiglast 50 kilomeetri kaugusel. Kahjuks pole mul võimalik jala ka minna. Ma võiks ju Erikule helistada aga äkki tema arvab ka, et olen ennast täis pärtik. Kas ma tõesti olen ennast täis? Kuidas? Mida ma teen? Äkki ma ei peaks ennast nii palju kaitsma? Andsin alla ja helistasin Erikule. Peal pikka kutsumist ta vastas mulle.

"Ja?"

"Tsau! Kuule kas sa saaks mu koju viia?"

"Tsua-Tsua! Kus sa oled siis?"

"Ma just sain haiglast välja ja mu bussini on tund aeg aega,"

"Kas sulle isa ei pidanud järgi tulema?"

"Pidi aga siis ta saatis Rocco ja ta sõimas mul näo täis. Ma saan aru kui sa ei taha mulle järgi tulla,"

"Ma tulen sulle järgi. Ma olen 15 minuti pärast seal,"

"Aitäh sulle! Aga ma ootan sind siis,"

"Oke, tsau!"

"Tsau!"

Panin telefoni taskusse. Ohkasin kerkentulnult välja. Vähemalt äkki keegi veel hoolib.

______

Must BMW jõudis bussipeatusse. Vaatasin nukralt aknast sisse, seal istus Erik kes mulle rõõmsalt naeratas. Tegin tagumise auto ukse lahti ja viskasin oma kott sinna. Lükkasin ukse kinni ja avasin kõrvalistuja ukse. Istusin autosse ja kinnitasin turvavöö. "Rocco on muidu teie juures," lausub Erik ja keerab bussipeatusest välja. "Mida ta veel sealt otsib?" küsin ma tujutult vastu. "Ma ei tea pead seda islat ise küsima," vastab ta mulle naeratades. Tal on töö kohustusest see, et ta peab olema oma ülemuse, tema pere ja kõik kes on ülemusega seotud inimeste ees alati naerusuuline. Raske ülesanne ma tean. Lisaks on tal kohustus täita kõik palved ja soovid.

"Kas soovid muusikad?" küsib ta kätt paki juurde viies. "Kui sa tahad kuulata sa võid aga ma ise ei soovi," vastasin talle. "Kas me nüüd suhtleme ainult ülemuse ja alluva suhtlusena?" küsib Erik. "Ma arvan, et see on mõttekam kui see mis enne oli. Saan uuesti liiga hullut haiget," vastasin napilt, et mul ei meenuks mis juhtus ja et ma suutask neile andestada. Erik vajutas maki tööle ja pani muusika valjemalt mängima. Peaks mainima et tal on päris hea muusika maiste. Vahepeal laulsin ma valjemalt kaasa.

Miks ma ei võiks saada elada ema juures? Ta peaks linnassees olema mitte linnast väljas. Aga see oli ju isa soov, et ma tema juurde jääks. Ta saab mulle ju rohkem pakkuda kui ema. Aga minu meelest saavad mõlemad võrdselt.