suudlen mu pisaraid

Sa vajad abi!

Taksopeatus mu maja ees. "Teie arve on 25€,"ütleb juht. Ohkasin ja võtsin kotist oma rahakotti. "Palun," ulatan oma viimase raha. "Head ööd!" soovib mees. Ühisen talle vastu midagi sarnast.

Lähen oma ukse juurde ja avan selle. "Kus sa olid?" küsib vihane hääl minult. "Sörengiga läksin välja ja siis läksin lahku," ütlesin ma ükskõikselt. "Kas sa oled joonud?" küsis ta veel vihasena. "Ja siis?" küsin ma vastu. Miks ainult tema küsida võis? "Sa oled maani täis!" karjub ta mu peale. "Rahu," ütlen ükskõikselt. See vist talle ei meeldinud ja ta läks vihasemaks. "Erik!" hüüdis ta. Mõne minutiga ilmus Erik nähtavale. "Me muretsesime," ütles ta mind vaatas. "Sa oled purjus," järgnes selle kohe. "Juudas te nii palju muretsete. Mul on jumalst savi," ütlesin neist mööda minnes. "Sa oled võimatu!" röökis isa järgi. Lõin oma ukse pauguga kinni.

Mis vahet selle on? Isa hoolib minust täpselt senikaua kuni soovib ennast t naisele hea mehena näidata. Varsti ta unustab mu nagu alti. Ta ostis mulle koer, et mul üksi nii igav poleks. Ta võttis tööle mingi poisi, kes peaks mulle seltsi pakkuma. Näha on teda ei koti minu arvamus.

Võtsin kleidi seljast ja panin oma magamis riided selga. Võtan meigi maha ja pugesin voodisse. Uni tuli mul täna üllatavalt kiiresti.

Ärkasin oma äratuse peale. Panin selle kinni ja ajasin kargud alla endale. Mu pea valutas õutsalt. Läksin kappi juurde ja võtsin sealt mustad teksad, musta dressika ja ühed suvalised madalad sokid. Vaatasin ennast peeglist ja jäi rahule. Läksin meigi laua juurde ja tegin õrna meigi, et kõik seda mis mu näol toimus varjata. Kammisin juuksed läbi ja olin valmis. Võtsin ma telefoni ja panin selle taha taskusse.

"Hommikust!" ütlesin isale ja võtsin klaasi vett. Läskin teise kapi juurde ja sealt võtsin peavalu tapletide karbi. Ühe võtsin kohe sisse. Karbi pani endale teise taskusse, et see kooli võtta. Lasin ühe pudeli vett täis ja panin külmikusse. "Me hakkame kohe liikuma," ütles ta pahaselt. Läksin üles ja tõin oma kotti. Panin valuvaigisti. Jooksin alla külmiku juurde ja panin ühe vee pudeli ka. Haarasin veel kapilt õuna ja viskasin selle kotti. Läksin koridori ja panin nike jalatsid jalga. Läksin õue kus isa juba ootas mind. Istusin kõrvale istme kohale ja viskasin oma kotti taha. Sõitsime vaikuses.

Kooli ette jõudes peatus ta korraks. Upitasin ennast taha, et kott kätte saada. Sain kotti kätte ja läksid autost välja. Ta kihutas juba minema. Ei no hea taega oleks võinud öelda. Liikusin kooli poole. Minuni jooksis pisarates Margaret. "Grete?" nuuksub ta. "Ja?" vastan talle. "Anna andeks, et ma olen olnud nii suur sitta pea sulle," nuuksub ta nüüd rohkem. "Pole hullu kõigil on olnud mõõnasi, ütlen ja naeran talle. Ta kallistab mind. Silitab ta selga, et ta maha rahunes." Rocco ütles, et sul läheb hetkel väga halvasti, "ütleb ta veel rohkem nuttes." Ei lähe," ajan ma kohe tagasi. Pole tema asi mis minuga juhtunud on.

Liigume vaikselt kooli poole tagasi. Rocco kõnnib mulle vastu. "Hommik!" soovib ta meile. "Hommik!" vastab Margret ja naeratab talle. Ma olen vait ja kõnnin vaikselt minema. "Kõik korras?" küsib ta järgi. Noogutab vaikselt aga tegelikus ei ole. Saatsin Margaret tundi ja otsustasin, et lähen ise psühholoogi juurde.

Koputasin psühholoogi uksele. "Sisse!" hüüab naine. "Tere!" ütlen vaikselt. "Tere! Mis mure?" küsib ta naeratas. "Ma tunnen, et mu elul pole enam mõtet," vastan ma ja situn toolile. "Räägi sellest tundes mulle lähemalt," ütleb ta ja teeb mingeid märkmeid. "Mis su nimi on ja mitmes klass?" küsib ta veel. "Mu nimi on Grete Kaitler. Ma olen 7b klass,"vastan ma. "Ja nüüd räägi enda tundest," ütleb ta ja jälle kirjutab ta. "No mu ema on isa sõnul Norras. Ma kuulsin kui nad all tülitsesid. Isa on suhtes minu parima sõbranna emaga," ütlen ja hakkan nutma. "Ma ei taha seda. Ma tahaks lihtsalt, et kõik see lõpeks," nuuksub ma. "Mis lõppeks?" küsib psühholoog salaja karpi minu juurde tuues. "See kõik. Minu elu. Mu isa paluks mingi poiss mind valvama. Sõbrad on minust ära öelnud. Kõik panid mulle puid alla. Ma lõigun aga mitte kunagi pole ma lõpuni julgenud seda teha. Ma tahtsin ennast tablettidest üle võtta aga mul poleks selleks piisavalt julgust, "ütlen välja ohatis ja panen purgitäis taplete laule. "Miks sa nii väga surra soovid?" küsib ta ja võtab tabletid ära ja paneb midagi kirja. "Sest siis oleks kõik nii nagu enne oli," ütlen ma. "Kuidas enne oli?" küsib ta. "Nad hoolisid mind ja neid tõesti huvitav mida ma teen," ütlen ja vaatan enda käsi. "Selge. Kas on veel midagi?" küsib ta ja kirjutab midagi. "Hetkel ei ole," ütlen ma. "Aga mine tund ja tule siia tagasi kui tunned, et soovid ennast jälle tappa," ütleb ta. Noogutab ja kõnnin ära sealt.