suudlen mu pisaraid

Asjad lähevad paremaks?

Nädal aega on möödas sellest kui Jack siin oli ja ma sain teada, kes tegelikult Ännely on. Isaga ma pole siiani midagi rääkinud kuna Ännely ei lase mul enam isaga kahekesti üldse rääkida. Ta üritaks nagu väga hullut vaeva näha, et mina ja isa ei saaks olla omavahel aga täna ma plaanin kõik ära rikkuda. Kõnningi hetkel elutoa poole, et öelda isale et soovin ainult temaga terve päeva veeta. "Isa!" hüüan trepi pealt. "JA!" hüüab ta vastu mulle. "Kas sa poleks huvitatud minuga tegemast isa ja tütre päeva?" küsin hästi moosival häälel. "Loomulikult kallike. Mida sa teha tahad?" esitab ta kohe hästi elvate silmadega küsimuse vastu mulle. "No me võiks näiteks minna parki jalutama ja siis minna poodidesse ja kohvikusse ja käia külas vanaemal ja vanaisal," pakkusin talle välja. "No lähme esimeseks siis poodi?" küsis ta ennast diivanilt püsti ajades.

"Ma panen ennast valmis siis," ütlesin ja tormasin kohe trepist üles. Jooksin mööda Margareti toas ja nägin ukse praost, et ta oli õnnetu. Koputasin uksele, mind siiski huvitas miks ta õnnetu oli. "Kas võin sisse tulla?" küsin vaikselt. Polnud isegi kindel, et ta kuulis mind aga ta noogutas järeldasin, et see oli jaatav vastus. Ta pühkis enda pisarad silmade alt ära ja vaatas minu poole. Ta olid ikka väga punased silmad. "Mis juhtus? Kui küsida tohib," küsin ma ja pannes käe ta õlale. "Rocco jättis mu maha. Ja nüüd mul pole Roccot ega parimat sõbrannat enam kuna oli Rocco tõttu ülbe ja ennast täis. Appi, mul on nii kahju, mis ma sulle tegin. Võtsin sult isa ja su chrsi. Mul on nii kahju. Palun anna andeks mulle," hakkast ta nutma jälle. Tegin talle selle peale kalli. "Pole hullu. Vahest juhtuvad meil sellised veidrad asjad. Kõik ei saagi olla ideaalne. Sa oled näinud minu elu. Päevast päeva elasin nii, et lootsin, et ellu jään. Vahest soovisingi kõigest loobuda ja kõik perse saata, polnud mul ju kedagi kõrval. Sina hakkasid minust sitasti arvama ja Erik ja Rocco ja kõik teised ka veel. Lisaks süüdista mind veel Lukase kuulihaava. Ja siis ma tundsin, et olen kõiges süüdi," lohutasin ma teda. "Sinuga juhtunud nii palju ja sa oled kõigest 14," vastas ta kogu selle mis talle rääkisin. "Kuule aga ma lähen teen ennast korda ja lähen isaga isa ja tütre aega veetma. Räägime õhtul," vastasin talle ja eemaldusin temast. "Pea püsti printsess!" soovisin veel, et ta ennast väga halvasti ei tunneks.

Kõndisin oma tuppa. Mulle lõi ootamatu kõhukramp ja ma haarasin kõhust kukkudes põlvili maha. Ahhh! Tunne oli selline nagu keegi oleks mulle just kuuli kõhtu lasknud või kõhtu pussitanud. Mis päev täna on!? Oi eiiii...! Mul hakkasid päevad! Ajasin ennast valude saatel maast üles ja kiirustasin oma tuppa. Ma loodan väga, et kusagil peidab mul tampoone või sidemeid. Jõudsin enda toa ukseni. Avasin selle ja tormasin oma öökappi sahtlisse. Palun! Palun! Palun! Palusin oma peas sahtlit otsast lõpuni läbi tuulates. Leidsin sealt kuivanud mokatubaka patju ja tühjasid karpe aga kuskilt ma ei leidnud sidet ega tamooni. Andsin alla juba ja hakkasin nutma. Ma olen nii nõrk ikka. Kuidas ma ütlen isale, et mul hakkasid päevad ja pean saama kohe tampoone või sidemeid? Panin oma pea jalgade vahele. Pisarad voolasid ja voolasid.

Kuulsin samme oma ukse poole, millele järgnes kohe ka koputus. "Grete, kas sa oled valmis?" küsib isa malbel häälele. Üritan oma nuukseid tagasi hoida. Köhatan hääle puhtaks ja üritan talle vastuse anda; "Ma pole veel valmis," ja mu hääl vedas mind alt. Sealt oli väga hästi kuulda mu murdumist. "Kullake, kas sa nutad?" kõlab ukse taga murelik isa hääl. "Ma tulen su tuppa," lausub ta ette vaatlikult. Ta ei ava kohe ust andes mulle aega keelduda. Peidan selle asemel oma pea ära ja katan kätega oma näo. Appi kui piinlik olukord siin on. "Ei, kõik ei ole korras aga sa oled mees ja sa ei mõista mind," lausin ja puhkesin nutma jälle. Isa paneb oma käe mu seljale ja hakkab seda silitama; "Ma pole su ema aga sa võid mind usalda kõigega samamoodi nagu ema". Wow! Olin ma ikka väga üllatunud. Ma ei usalda teklet ema ka üldse. Ma ei tunne mitte ühegi vanemaga seda lapse ja isa/ema suhet. Nad on mulle rohkem, kui ma- otsustan- sinu- eest- kõik. Antsin alla ja pühkisin pisarad oma põsketelet. Vaatasin talle otse silma sisse ja laususin; "Mul hakkasid päevad ja mul ei ole tampooni ega sidet, mida kasutada". Isa vaatas mind veist mõtliku näoga vastu ja siis naeratas; "Küsi ju Margaretilt või Ännely käest. Äkki neil on?" pakkus ta välja. Noogutasin ja haarasin oma telefoni kirjutasin Margaretile.