suudlen mu pisaraid

Kas ma ikka tean

Jõudsin haigla juurde. Mu ema oli registratuuris jooksin selat lihtsalt mööda otse Grete palatini. Teen ta ukse lahti. Mida ma näen? Mingi poiss hoiab tema kätt. "Mida sa siit tahad?" küsin kurjalt ja olen valmis teda välja viskama. "Ma olen Grete parim sõber Hugo," ütleb ta. "Tõmba naaksu ma olen ta poiss sõber," ütlen pahaselt. "Ma teaks selle juhul sinust," ütles ta ülbelt. Grete avas silmad. Lükkasin Hugo eemale. "Grete," ütlesin vaikselt. "Rocco?" küsis ta vastu. "Hugo?" ütles ta selle poisi naeratus. "Miks sa ei öelnud, et enekat plaanid teha?" küsis ta pahaselt. "Mida, et saaksid takistada?" muutus Grete kurjaks. "Su isa muretseb," ütleb ta. "Ta ei muretse. Ta lihtsalt peab näitama et ta on hooliv isa," nähvas Grete. "Rahu," ütlen Gretle ja lähen tema juurde. Grete tõmbas mind kallistusse. Uksest tuli sisse mu ema. "Palun lahkuge," ütles ta ust rohkem avades. "Helita talle vähemalt," ütles see poiss ja lahkus. "Sina ka," ütles ema mulle. "Ma lähen nüüd kooli sina aga puhka," ütlesin talle. Ta noogutas mulle. Lahkusin palatis ja liikusin auton, et kooli minna.

Grete vaatenurk

"Rocco oli ainuke, kes siin pidevalt käis," ütles ta ema. "Ta tõesti hoolib sinust," lisas ta ema. "Kas mu isa käis siin?" küsin ma uudisimulikult. Ma loodan et ta on vähemalt huvi tundnud. "Mis su isa nimi on?" küsin ta ema. "Gaider Kaitler," ütlen ma. "Sellise nimega isik pole sind küsinud," ütleb ta. Mu lootused purunesid. "Kas Tamara Kaitler on küsinud?" küsin ma. "Jah tema küsis su seisundi kohta Norrast," ütles ta. "Ta on mu ema," ütlesin rõõmsalt. "No siis kindlasti helista talle," ütles naine ja lahkus. Võtan oma telefonika pilt ja helistan emale.

Ema

Ja?

Mina

Tsau! Sa olid mu seisundi kohta uurinud.

Ema

Tsau! Appi sa ehmatasid mind. Miks sa seda tegid?

Mina

No isa ei hooli minust siin väga

Ema

Kuule mul hakkab kohe esitlus. Tore te helisaid aga ma ei saa hetkel rääkida. Kirjutame õhtul.

Mina

Teeme nii!

Panin kõne ära. Ega neil polegi kunagi minu jaoks aega olnud. Mu uksele tuli koputus. "Sisse!" hüüan ja ajab püsti ennast. "Tsau!" ütleb isa. "Sina!" ütlen üllatunult. "Mida sa ei oodanud mind siia w?" küsin ta üllatunult. "Mida sa tahd?" küsin ülebelt vastu. "Ma armastan sind," ütleb ta nii loogiliselt. "Kus?!" küsin talt vihaselt. "Mida?" küsib ta segaduses olles. "Näita mulle kus see armastus on," vastasin ma talle peaaegu pisarates. "Meie ümber. Meie vahele," ütleb ta mulle lähemale tulles. "Ära puudu mind!" karjun ma läbi pisarate. "Me ravime su terveks," ütles ta mulle ikkagi lähedale tulles. "Ma pole haige!" karjun talle näkku. "Sa pole minust kunagi hoolinud!" karjun talle näkku. Mu kõrval olevad aparaadid hakkavad piiksuma ja väga valjult häält tegema. "Palun lahkuge!" ütleb arst närviliselt ja juhatab ta palatist välja.

"Kõik saab korda," tuleb mingi mees mu tuppa. "Psüholoog Ferdienes," tutvustab ta. "Kuidas sa praegust ennast tunned ?" küsib ta. "Just praegu?" küsin. "Jah, just praekust," ütleb ta. "Kadunud, ma arvan, ja omamoodi tühi," vastan pikalt mõeldes. "Tühi?" küsib ta imestunult. "Jah, ma ei tunne midagi," vastan ja nuuksatan. "Ma ei karda enam midagi," ütlen peale pikka pausi. "Sa ei karda mida?" küsib ta segaduses olles. "Mitte midagi. Kooli, ise ennast, inimesed on siin. Oma vanemaid," vastan ja mõtlen mida kõik mulle teinud on. "Oma vanemaid?" küsib ta üllatunult. "Jah, nad on ammu mu maha jätnud," vastan ma. "Kuidas nad seda veel tegid?" küsib ta. "Ema läks meie juurest ära. Isa pole kunagi kodus," seletan ülhitalt. "Miks su ema ära läks?" ta. "Isa ja ema läksid lahku. Isa leidis endale uue naise," ütlesin silmi pööritades. "Ta läks kokku mu parima sõbranna emaga!" karjusin vihast. "Teda isegi ei huvita, et ma siin olen," nuuksusin ma. Ta kirjutas midagi üles. "Ma arvan, et tänaseks lõpetame," ütleb ta ja lahkub.

Mu uksele kib õrn koputus. "Sisse!" hüüan ja jään ukse poole vaatama. "Tsau!" ütleb Rocco. "Tsau!" ütlen naeratades vastu. "Kuidas läinud on?" küsib ta mu voodini tulles. "Enam vähem," ütlen õlgu kehitates. "Kes sul siis külas käinud on?" küsib ta mu voodile istudes. "Saina, Hugo, su ema, isa ja psühholoog," ütlesin näputel lugedes. "Mis su isa soovis?" küsis ta. "Väitis, et armastab mind," ütlesin silmi pööritades. "Aga sa ei tea seda ju," ütleb Rocco muuseas nagu tema teaks. "Kus otsast sa näed, et ta armastab mind? See et ta käis siin. Ei tähenda sittagi. See kui ta palkab mulle ma ei tea kelle või lihtsalt on haige trop, ei ole isalik hoolimine," nähvan kohe vastu aga see ei ole isalik hoolimine kui ta teeb nii. "Anna talle võimalus," ütles Rocco nagu ta teaks, et ta muutub. "Kuidas sa nii kuradi loll oled?" küsin talt pahaselt. "Sa ärritus kiiresti ja siis sa kohe ei kuula mind," ütleb ta ohkega välja hinnates. Jah ma läksin närvi aga asjaga. Kõik arvavad, et teavad mida ma vajan. See pole nii. Kes on nemad?

"Kes sina oled?" küsib ma talle otsa vaadates. "Ma olen su hea sõber," vastab ta. Vaatasin temast mööda. Ma ise ka ei tea kes ta mulle on. Me suhtleme palju ja ta käib igal pool minuga ja ta hoolib minust aga samas ma ei tea mis hoolimine on. Minust ju tavaliselt ei hoolita. "Mida sa mõtled?" küsib ta mu pilku otsides ja enda läbi tuka tõmmates. "Ma mõtlen selle kes sa mulle oled?" vastan ausalt ja selle järel ohkan. "Miks sa seda mõtled?" küsib ta üllatunult. "No ma ei tea kes sa mulle oled. Ma ei tea kas sa oled mulle sõber või vaenlane," vastan ja vaatan teda surm tõsiselt. "Sul on siin palju vaba aega," lausub ta nalja tehes. "Siin on inimesed kes toovad mu maa peale ja avavad mu silmad," lausub ja vaata teda sama pilguga, mille peale ta nihelema hakkas. "Ma ei tea mis asi on hoolimine. Mulle pole keegi seda kunagi õpetanud. Ema pole mul kunagi kõrval olnud ja isal on uus naine ja töö," ütlen õlgu kehitates. "No aga neil oled sina," ütleb ta mu pead silitades. "Neil on lihtsalt järeltulia," ütlesin oma mõte välja. "See pole nii," hakkas ta mind kohe ümber veenda. "Ma ei tea enam ise ka mida teha," ohan ja poen talle kaissu. "Eks varsti saad teada," ütleb ta ja hakkab mu selga silitama.

Ukse käib koputus. "Ja sisse!" hüüan ma ja vaatan kes tuleb. Ukse avan õde "Tere! Tõin teie õhtu söögi," ütleb ta ja sõita toidu käruga sisse. Võtab sealt ka tiku ja paneb selle minu ette.