suudlen mu pisaraid

Ülepikka aja kooli

"Ja ma soovin olla sinu tüdruksõber!" kilkasin ja vaatasin Roccot. Olin tema käte vahel, mis olid nii soojad ja panid mu kohe surisema. Rocco vaatas mu silma ja siis mu huuli ja siis silmi ja siis huuli ja lausus "Mul on nii hea meel et me pole enam lihtsalt sõbrad!" ja selle lause saatel suudles mind. Suudlesin teda vastu. Ja siis lambist kõik see ime kaunis päikeseloojang ja rand muutus põrkuks. Kõik oli nii ere ja valus, miskit karjus, mina karjusin.

"Rocco!" karjusin ja tõusin voodist istukile. Mis see just oli? Pühksiin pisarad oma silmadest ära ja vaatasin toas ringi. Kuulsin taas seda rõveda ja vastikut karjumist. Vaatasin oma voodi kõrval olevat telefoni, seal vilkus ees alarm 6:30 ükskõik, mis aga just see oli minu ärataja. Ohkasin ja sulgesin oma äratuskella. Ajasin ennast voodist välja ja liikusin kohe peegli ette. Sama kõhn ja vastik armiline keha vaatas vastu mulle. Vastik. Tülgastav. Läksin kappi juurde ja võtsin mustad tekstid, valge särgi, tume halli dressipluusi ja panin need selga. Võtsin veel sahtlist oma nike sokid ja psin need jala osta. Haarasin kummuti pealt oma kammi ja hariasin juuksed ära. Vaatasin uuesti peeglisse. Juba parem aga mitte täiuslik. Meik oli veel puudu. Võtsin esimeseks ette oma kulmud. "Ideaalne," ütlen peeglisse vaadates. Nüüd veel lainer ja ripsmed ära värvida ja olengi valmis. Kui meik sai valmis suundusin vannituppa, et hambad pesta. Pesin nagu peab hambaid täpselt kaks minutit. Oo ja ma olen vahest väga mõnitatav. Haarasin maast oma vansi kotti ja kappasin alla kööki. "Hommik!" tervitan Ännelyt võidu rõõmsalt. "Kas sa Margareti ka kutsud endaga koos bussiga kooli?" küsib ta kohe minu käest. "Muidugi võin," vastasin talle ja haarasin korvist õuna ja tormasin üles. Läksin koputamata tema tuppa. "Hommik, varsti läheb buss ja me peaks liikuma hakkama," teavitasin teda ja jäin jälgima kas ta ärkab üles. "Juba?" küsib ta torisetes. "Jepp! Nii siis perese maast üles," vastasin naerates ja lahkusin sealt. Ma reaslet tahan täna kooli minna. Miskit andis mulle selle poweri. Sõin oma õuna ära ja viskasin südamiku prügikasti. Läksin koridori Margareti ootama. Mõne aja pärast ilus Margaret ka alla. "Hommik!" pomises ta. Kohe ta ema reageeris selle "Hommik kallike! Kuidas magasid"? "Ma magasin hästi. Kuule ma ei jõua süüa lähen kohe kooli," vastas ta koridori loivates. Kargasin püsti ja hakkasin nike botaseid jalga panema ja panin oma tagi peale. Ka Margaret pani jalatsid jalaga ja joppe peale. Panin käe ukse lingile ja enne kui väljusin karjusin "Tsau!". Kahjuks ei saanud ühtegi tsaud vastu. Lahkusin kodust ja me hakkasime kohe bussipeatusse kõndima.

"Kuidas sa selline energiapomm täna oled?" küsib Margaret. "Sest ma tahan kooli minna. Tunnen et olen valmis täna minema," vastasin talle. Ta vaid raputas pead. Vasti saabus buss ja me läksime bussi. Margaret üritas kohe magama jääda aga ma mõtlesin, et võiks tuspu teha. Hakkasin seda oma kotist otsima aga ma ei leidnud. Persse! See jäi koju. Noh mul üks võimalus tupsu saada kui kirjutan selle ühele härrale. Ohkasin ja ostsin oma telo. Eks ma siis kirjuta talle.

Tsau! Kas sul tupsu on?

Hei! Kuule on küll. Kas soovid?

Wow sa polegi surnud!!!

Soovin jah ja see oli väga nõme nali.

Vabandust

Ma ei imesta, et ta arvas et ma surnud aga see oli nõme nali. Vaatasin pool tundi aknast välja ja varsti nägin, et meie peatus hakkas tulema. Ajasin Margareti üles ja me tõuseme püsti, et bussist lahkuda. Buss jäi seisma ja me lahkusime bussist. Vaatasin kooli poole ja tundsin, et tahan ikka veel kooli minna. Margaret pani juba kooli poole ajama. Huvitav, kas otsida Rocco üles või lasta Roccol ennast üles otsida? Tundub, et Rocco leidis minu, sest just praegu kõnnib ta mulle vastu. Vaatan talle otsa ja naeratan, seda teeb ka tema. "Hommik!" ütlen juttu alguseks. "Hommik!" vastab ta mulle ikka veel naerates. Tal on mega armas naeratus. Tuleb ta naeratusest välja ja vaatan teda. "Kuule sa lubasid anda midagi?" tuletan talle meelde. "Palju sa soovid?" küsib ta minu käest. "Äkki saaks ühe," üritasin vaikselt öelda. Ta hakkas naerma ja kõik vaatasid meid. "Miks nii häbelik?" küsib ta nii nagu keegi ei vaataks meid. "Sest me pole üli pikalt rääkinud," vastasin talle, mille peale ta pani oma käe mu õlgadele, sain sellest kui elektrilöögi ja ka tema vist sai ka, sest ta eemaldas kohe käe. Ta võttis mu dressika käisest kinni ka tiris mu üldse suitsu nurga poole.