Fata Morgana

1. Hape

Tema nimi oli Hape.

Tal polnud mälestusi.

Täpsemalt öeldes polnud tal mälestusi ajast enne ÕNNETUST.

Kõik algas nii:

Ühel vihmasel sügisööl ärkas Hape lahkamistoas.
Ta polnud üksi - Hapet oli külastama tulnud inimesekujuline ilmutis, keda ta eksikombel jumala ingliks pidas, sest külaline oli riietatud üleni valgesse ja tema pikad heledad juuksed hõõgusid
lambivalguses nagu püha oreool.

„Kas ma olen juba taevas või pean veel Peetruse jutule minema?" küsis Hape igaks juhuks.

"Ei kumbagi," vastas libaingel. „Sa pole surnud."

„Mis minuga juhtus?" küsis Hape sosinal, sest ennist valjemini rääkimine oli talle valu teinud.

„Enesetapp," vastas ilmutis. „Sa sõitsid jalgrattaga järsakust alla. Sind leiti kivide otsast, rattaraam otsapidi kopsudes. Kui Timukas sind laibakuuris nägi, arvas ta, et oled kokkuõmblemiseks ja ellu äratamiseks piisavalt värske."
Kogu jutt tundus kohutavalt ebaloogiline. Miks ta pidi enesetappu tegema jalgrattaga? Kaljult alla saanuks niisama ka hüpata. Ja mis mõttes teda ellu äratati? Kas ta oli surnud?
Tegelikult vaevas Hapet üks palju pakilisem küsimus:
„Mis mu nimi on?" Olles unustanud kogu mineviku tundus mõistlik alustada iseenda nimest.
„Hape," vastas valge ilmutis.
„Hape," kordas Hape. Talle tundus, et külaline teeb nalja. Kui nii, siis näis parima lahendusena
naljaga kaasa minna.
„Aga miks mul selline nimi on? Kas mu vanemad tarbisid hoolsalt LSD-d?"

„Ei, sa oled düsgraafik. Selle pärast," vastas kummituslikult valge külaline laialt naeratades.
Happe arvates oli sellel inimesel liiga palju hambaid või liiga suur suu. Või siis mõlemat korraga.

„Sa kirjutasid kooliajal lugemispäevikusse Sinihabeme asemel Sinihape. Sellest ajast see nimi sulle
külge jäigi," jätkas naeratav olend. „ Ma tõesti ei tea, milline nimi su passis seisab. Sul polnud ennast tappes dokumente kaasas."
„Ahaa." Hape sulges silmad ja ei märganud poolunes viibides külalise lahkumist. Silmi uuesti
avades nägi ta läbi halli hägu helesinist kitlit ja sama värvi kirurgimaski kandvat naist. Naise prillisangade kohale langesid mõned erkpunased kiharad, mille vahelt turritasid välja haldjalikud teravatipulised kõrvalestad. Meedik kummardus tema kohale ning Hape tundis käsivarres valusat torget, millele järgnes laialivalguv kõrvetav kuumus.
Haldjad on tõepoolest olemas, jõudis Hape mõelda enne teadvuse lõplikku kustumist.

***

Hauakaevaja Paulist, kes oligi olnud see valge ilmutis haiglapalatis, sai Happe sage külaline. Ta kaebas kolleegide üle, kes pidevate joomingute või pohmellide põdemise süül sageli tööle tulemata
jäid ning auku kaevates ise sisse kukkuma kippusid; rääkis ilmast ja kiitis Happe kui endise kolleegi professionaalsust, lootes, et oskused koos paraneva tervisega kiiresti taastuvad.
„Milliseid oskusi on tarvis kuue jala sügavuse ristküliku kaevamiseks?" ei mõistnud Hape. Kuigi ta suutis juba iseseisvalt tualetis käia, polnud Hape sugugi kindel, et haua kaevamisega hakkama saab.

Jõudu ei jätkunud. Sellegi poolest näis hauakaevamine tema kui kõrvaltvaataja jaoks naeruväärselt lihtsana.

„Noh..." Tundus, et Paul sattus korraks segadusse. „No kui sa tuled, küll sa siis ise aru saad," ütles ta ja hakkas närviliselt nihelema, heites pilke käekellale ja ukse poole.
„Pean nüüd minema. Mu naine lööb mind maha, kui jälle hiljaks jään. Pidin täna lapsi hoidma."
Tal on naine? mõtles Hape ilmselge hämmeldusega. Inimese kohta, kellel on töökohustused ja perekond, veetis Paul ebaloogiliselt palju aega Happe juures.
Pauli erevalge siluett asendus Timuka vereplekilise kitliga. Kusagilt kostus koerte haukumist. Kumedad haugatused segamini peenemahäälse klähvimisega.
Võib-olla polegi ma haiglas ega surnukuuris, vaid viibin hoopiski põrandaaluses katselaboris, kus
lisaks loomadele võeti kasutusele üks inimene - mina. Seda mõeldes ei teadnud Hape, kui lähedal tõele ta tegelikult oli.