Mõtle enne kui soovid

18. Kool

Avasin rutuga silmad kui mingit kolinat kuulsin. Vaatasin silmi pilgutades ringi ja hōōrusin tuikavat kohta küljel. Avastasin, et mina olingi see, kes müra tekitanud oli. Nimelt olin ma voodist alla veerenud.

Muigasin endamisi ja vaatasin seinakella, mille seierid ja numbrid pimedas helendasid. Vaatepildi peale oigasin ma pahaselt. Kell oli juba üle üheksa hommikul tiksunud. Esimesel septembril oleks häbi olnud kooli hilineda. Kiiresti tōusin ma üles ja pistsin laualt vajalikud asjad kotti. Rutuga tegin vajalikud hommikused tegevused ära.

Välisukse juures seisatasin hetkeks, et telefonikella vaadata. See näitas, et kell oli... 1:58. Kortsutasin kulme. Kas ma olin enne seiereid valesti vaadanud ja vahetusse ajanud? Raputasin pead ja hiilisin tasakesi tagasi oma tuppa. Turtsatasin vaikselt naerda kui ma avastasin, et ma oleksin peaaegu ööriietes kooli läinud.

Pugesin mōnusasti sooja teki alla ning nautisin rahu ja vaikust, mis aegamööda pähe hakkas ning mu hingamise sügavamaks tegi. Jäin ōndsasse unne.

~~~

Trr-trr, bim-bom, bim-bom, trr-tr...

Libistasin väsinult ja pahaselt ohates üle telefoni ekraani, et äratus kinni panna. Pikutasin veel veidi enne kui täielikult üles tõusin.

Kui nägu, käed ja hambad pestud said, liikusin ma alla köögi poole. Mulle meenus see hetk kui ma oleksin napilt ööriietega kell kaks öösel kooli hakanud minema. Muigasin, ise samal ajal kaussi krõbinaid pannes ja piima peale valades.

Kuulatasin korraks. Naeratasin. Isa norskamis oli siiamaani kuulda. Kuidas ema üldse suudab ta kõrval magada?

Varsti sai söök söödud ning tuli kooli minekuks valmistuda. Panin oma toas kooli esimeseks päevaks sobilikud riided selga, võtsin koolikoti, haarasin esikust omale jaki peale ning astusin välja.

Õhk oli mõnusalt jahe, kuid piisavalt soe, et suveriietega õues käia.

Jalutasin rahulikult kooli poole.

Olin endale tänulik, et õppisin Haluuna tänavad selgeks, sest nüüd sain kooli poole ilusamate ja rahulikumate tänavate kaudu minna, ilma, et võiksin ära eksida.

Varsti silmasingi majade tagant suursugust ehitist. Astusin üle nurga tänavale, mis kooli poole viis.

Suure maja ees ma seisatasin hetkeks. Olin siit mitmeid kordi mööda läinud, kuid ma ei mäletanud, et see nii suur oli.

Astusin koos õpilasmassiga uksest sisse.

Mul vajus suu mõneks ajaks ammuli. Ma arvasin, et väikses linnas ja kõvasti väiksemas kohas kui Linnala ei ole nii uhket kooli. Kuigi Linnala on pealinn, ei ole isegi seal sellist luksuslikku õppeasutust.

Maja oli inimesi ja jutumulinat täis. Oli neid, kes kambakesi muljeid avaldasid. Oli neid, kes kahekesi midagi sädistasid. Ja oli ka neid, kes üksinda ekraanivalgusest kahvatute nägudega telefonis konutasid.

"Sa oled see uus 10.a klassi õpilane?"

"Eee.. jaa?" vastasin üllatunult ühele rõõmsale neiule.

Ta vaatas korraks mingisugust märkmepaberit ning küsis: "Arabella Tamm?"

Noogutasin vastuseks.