Mõtle enne kui soovid

2. Veider

Pärastlõunane päike siras läbi kardinate tuppa. Keerutasin end peegli ees, suviselt valge kleit ümber hõljumas ning sättisin siis oma kiharad ilusti, lastes neil vabalt seljale langeda. Kallutasin pea viltu, pilk oma peegelpildil ja ohkasin kergelt pead raputades. Kas tõesti pean varsti kõigiga hüvasti jätma?

Kuna vanemad olid arvatavasti kuskil õues, jätsin enne tenniste jalga panekut külmkapile märkmepaberi:

Ema, isa!
Läksin randa, tulen õhtul koju.
Bella

Rand, kus ma ka hommikul käisin, asus umbes kilomeetri kaugusel. Võtsingi uuesti suuna puude poole ja panin kõrvaklapid pähe, lastes muusikal enda üle võimust võtta.

Kohale jõudnud, kortsutasin kulmu, kui nägin, et seal seisid grillid, üpriski suur lauatäis toitu ja juua ning õhupallidega suur silt: "Arabellale!".

Tõttasin Kairiti juurde, et ta embusesse haarata. "Niiet üle viiekümne inimese on paar inimest, huh?"

"Tere sulle kah," muigas too. "Mõnikord võib viiskümmend inimest ka vähe olla. Isegi väga vähe. Näiteks kui Eurovisioonile läheks..."

"Ah jäta," pööritasin silmi. "See on sinust väga armas, aga sa tead, et ma parema meelega veedaksin meie väikse squad'iga aega."

Hakkasin ta kohkunud suurte silmade üle naerma.

"Mis irvad?" küsis ta veidi solvunult kulmude vahele vagu tekitades. Ta tundus löödud olevat.

Vaata, et sa rohkem midagi sellist ei korralda," muigasin.

"Olgu-olgu. Vaatab seda asja. Aga midagi lubama ma küll ei hakka," naeris Kairit endiselt veidi solvunult. "Pealegi see võibki viimane kord olla." Ta hääletoon oli nukramaks muutunud.

"Jamh... seda küll," kurvastasin.

Vaatasin nõutult, kuidas kümned inimesed rannas päikeselist ilma nautisid. Olin küll enamusi näinud ja nendega rääkinud, kuid mitte piisavalt, et neid sõpradeks nimetada.

Istusin pingile ja vahtisin oma mõtteid mõteldes kaugusesse.

"Noh mis passid siin?" küsis minult Elis. "Läheme ujuma! Ega ma ei lase sul siin passida."

"Ehh... ma täna ei tule..." mõmisesin eemalolevalt. Paratamatult pöördusid mu mõtted varahommikuse intsidendi juurde, laskmata muule keskenduda.

"Aga teist korda ei pruugi kunagi tullagi. Tule nüüd!" ei jätnud ta järgi.

"Ma tõesti praegu ei taha."

"Fine! Elusolv siis," naljatas Elis. "Miks sa iga kord kuskil üksi konutad? Keegi ju ei hammusta sind."

"Kogu aeg hammustate," naersin ning lisasin solvunut teeseldes: "Pealegi, ma ei konuta igakord kuskil üksinda. Lihtsalt... vahel tahaks puhata ka ju."

"No mida iganes... Tule nüüd!" Ta tiris mind kätest.

"Olgu-olgu... ma siis tulen," naersin ta tulutute pingutuste üle mind kohalt vedada.

Vahetasin riided ära, sättisin juuksed hobusesabasse ja jooksin siis Elisele, kes juba vetelainete vahele tormas, järele. Ebareaalselt selge vesi oli vägagi soe ja ma lihtsalt mõnulesin seal. Olin tänulik, et ma siiski sõbranna tahtmisele allusin. Pealegi olid kristallselge veega liivarannad vapustavad.

Vaatasin helesinisesse taevasse, kus siras meekarva soojendav kera. Päikesekiired silitasid pehmelt mu nägu samal ajal, kui üksikud läbipaistvad pilvetupsud aegamisi edasi sõudsid.

Äkki kuulsin Kairitit hüüdmas: "Bella, kuhu lähed? Oota mind ka!"

Avastasin, et olin niiviisi selili ulpides üpriski kaugele jõudnud. Sukeldusin ja ujusin mõne tõmbega Kairiti seljataha, et siis teda ehmatada, aga enne seda silmasin ma liivasel põhjal midagi sinakat. Nägin vee all liiga uduselt, et aru saada, mis see olla võis. Korjasin eseme üles ja tundes kihku hingata, kiirustasin veepinnale. Ahmisin võimalikult palju hapnikku enda kopsudesse. Mu algne plaan läks soovimatult täide ja Kairit kiljatas. Kui ta lõpuks aru sai, et teda ei tapetagi ära, hakkas ta loengut pidama: "Kas sa saad aru, et inimest ei tohi ehmatada? Kas sa pole kuulnud, et on juhtumeid, kus on ehmatamise tõttu ära surdud? Ja veel vees?! Ma võin nii ära ka lämbuda! Nagu sa..."