Mõtle enne kui soovid

26. Segadus

Hoolimata ehmatavast häälest olin suutnud uinuda.

Avasin oma silmad. Kuidas ma magama sain jääda? Äkki oli see hääl osa unest?

Selili jäädes tõstsin oma ülakeha küünarnukkidele. Jälgisin Katariina sügavat hingamist. Ta tudus.

Haigutasin selle peale suure suuga.

Üritasin meelde tuletada, mida ma unes nägin. Lasin kehal tagasi voodile langeda ning sulgesin silmad, et õhtut meenutada.

"Lõbusat ööd!" sõnas keegi.

Võpatasin. Kes see oli?

Vaikus.

Pinev vaikus.

Isegi Välismaailmas olid hääled kustunud.

Tundsin, kuidas väsimus minust võimust võttis. Miski sundis mind pea padjale panema ning silmad sulgema.

Üritasin neid lahti hoida, kuid silmalaud olid tinaraskused. Ripsmed olid veel raskemad. Nagu tonn rauda.

Pimedus. Mu nägemist varjasid mu enda silmad.

Väsimus. Ma olin nii-nii jõuetu, et ma jäingi kohe magama.

Olin kuskil ruumis. Ei. Ma ei olnudki enam toas. Ma seisin. Ei. Istusin. Muru peal. Pea käis ringi. Ma ei mõistnud, mis toimus. Ma olin nagu katki rebitud. Osa minust seisis toas ja vahtis seina. Teine osa aga jälgis murul istudes üht hirve aasal kekslemas.

Sundisin kogu oma jõuga end üht kohta vaatama. Olin nüüd tervenisti õues.

Hirv vaatas mulle kõrvad kikkis otsa. Ta kuulis midagi. Kõrvad liikusid tal siia-sinna. Ta oli alles väike. Pisike hirvepojake.

Nüüd kuulsin ka mina midagi. Õrna sahinat.

Kõlas kõrvulukustav pauk.

Hirveke langes. Veri voolas.

Miks? Miks küll?

Otsisin pilguga tulistajat. Ma ei näinud kedagi. Tundsin raskust enda kätel. Seal oli püss, mille otsast tuli tossu. Mina tulistasid teda?!

Viskasin relva kaugele maha. Jooksin hirveni. Õnneks oli kuul teda ainult riivanud.

Asetasin oma värisevad käed ta haava kohale. Nahaniidikesed kasvasid sinna peale. Hirvepoeg oli nüüd terve.

Naeratasin endamisi.

"Sa oled nii lihtsasti mõjutatav..." kostis mu seljatagant kellegi hääl.

Võpatasin. See oli seesama hääl, mida ma enne uinumist kuulnud olin. Käskisin hirvel metsa pageda ning oma tahtmise saavutanud, pöörasin end ümber.

Thomas.

"Tead Tom'i?"

Kissitasin silmi. "Oleneb millist?"

Teadsin küll, keda ta silmas peab.

"Tom Toomingas."

"Mis temaga on?"

"Ta ema Maria oli väga sinu sarnane..."

"Mis siis?"

"Ta pojal on sinuga samasugused näojooned."

Üritasin taibata, kuhu ta oma jutuga jõuda kavatseb.

"Ja ta tütar, keda ma vaid ühe korra näinud olen, oli täielik sinu koopia. Ta oli ainult natuke noorem kui sina. Väga palju noorem. Ta oli vaid pooleteist aastane. Aga tead? Ei mina ega ka Aleksander pole teda siiamaani leidnud, sest Maria ja Mart peitsid ta kuhugile ära... Tead kuhu?"