Mõtle enne kui soovid

20. Film

"Vaata aga vaata, kes meil siia tuli!"

"Tere jah," vastasin Tomile maapealse aja järgi käivat kella mõteldes. Pidin meelde jätma, et natuke enne seitset on äratus, kuigi mul kohe üldse kooli jaoks tuju ega jaksu polnud.

"Miks sa ära kolisid?"

"Mis sul sellest?" uurisin kulme kortsutades. Miks teda peaks minu tegemised huvitama?

Mõtlesin sinna ilusa maastiku ja päikselise ilma, mis mu tuju lindude sädistamise saatel rõõmsamaks tegid.

"Ma ei saa sind siis ju Thomase ja Aleksandri eest kaitsmiseks treenida."

Ta vaatas mind kurvalt. Mina teda aga kahtlevalt. Kas ma sain teda üldse usaldada? Ma pole Tomiga päriselus näost näkku kunagi midagi rääkinudki.

"Sul pole mõtet minus kahelda. Nad on ka minu vaenlased." Ta ilme oli kuidagi äraolevamaks muutunud ja tundus nagu ta võitleks enesega, kas mulle rääkida või ei. Aga mida rääkida? Järjekordne ulme?

"Ja kust ma seda teadma peaksin?" naersin ma. Ma ei tea ju isegi miks ta mind kaitsta või treenida tahab. Üleüldse... kuidas ta minust teada sai?

Ta vaatas sügavuti kaugusesse, silmis kurbus ja jäikus, ignoreerides mu küsimust.

"Juhtus midagi?" küsisin. Ma polnud arvanud, et ta selline võib olla.

Ta suunas oma pilgu minule enne kui vihaselt, silmad läikimas ütles: "Nad tapsid mu vanemad."

"Oh..." kohkusin.

Ma polnud seda oodanud. Teadsin, et ta elab oma vanaemaga, kuid ma polnud arvanud, et midagi sellist on selle põhjuseks.

Ta jätkas: "Ma olin siis viiene."

Mu silme ette kerkis pilt, mis hakkas filmina liikuma. Aegamisi muutus see kolmemõõtmeliseks hubaseks ruumiks.

Oli hämar ning aknast paistis tänavalambi tuhm valgus. Nägin, kuidas üks naine pliidil söögiasjadega sahkerdas. Noor poiss, kes koos ühe mehega laua taga istus, meenutas mulle Tom'i.

Sain aru, et see on minevik ning vaatasin köögis seistes seda kui filmi.

Mõistsin, et need mees ja naine on Tom'i vanemad. Ta ema oli väga kena ja noor. Nagu modell. Ka ta isa oli noor, kuid olekust ja olemusest oli näha kui kogenud ja avara silmaringiga ta on.

Tom ootas, et ema talle sööki tõstaks. Toit lõhnas imehästi ja pole ime, et tal polnud kannatust ootamiseks. Ta isa luges samal ajal rahulikult oma ajalehte. Teadsin, et Tom oli imestunud, et kuidas isa nii rahulik ja kannatlik olla saab.

Kui järsku uksekell kõlas, tõusis mees püsti, kõndis ukseni ning vaatas uksesilmast õue. Ta nägu muutus. See polnud enam rahulik. Ta tundis hirmu. Tom vaatas teda imestunult. Ta oli teadnud, et ta isa on tugevaim ja vapraim maailmas. Tal polnud aimugi, et isal võib selline hirm olla nagu tol hetkel. Mees pani avause lukku ning toika ukselingi alla.

"Need on nemad, Maria!" sosistas ta naiseni kiirustades, "Me peame Tom'ikese päästma!"

Maria nägu muutus samuti muretsevaks. Ta teadis, et need, kes ukse taga taovad, on ohtlikud.

"Peidame ta kappi. Nad ei tea, et meil poeg on," sosistas naine vaevukuuldavalt. Ta pilk oli hirmul nagu saakloomal kiskja ees.

Uksele hakati prõmmima ning Maria tuli nuttes Tom'ini. "Tule, mängime peitust. Teeme nii, et sa lähed nüüd meie salakappi ega tule sealt enne välja kui vanaema tuleb ja su sealt välja aitab."

Ta viis Tom'i ühe seinani. See oli sinakates toonides tapeediga kaetud. Naine tegi midagi kätega ning järgmisel hetkel tuli seinast sama tooni uks välja.