Mõtle enne kui soovid

23. Ime

Rahunesin kui nägin, et sõrmus ei helenda ning minu voodi peal istub Thomas. Teadsin, et ma peaksin ohtu tajuma, kuid millegi pärast hakkasin ma Thomast iga korraga aina vähem vaenlaseks pidama. Või oli see vale? Kuna just tema oli see, kes mulle selle lepingu tegi. Äkki oli see minu kaitseks? Sest just tänu lepingule ei kujuta Hukatus mulle kolmeks aastaks ohtu.

"Miks see hea valik oli, et ma siia üksi jäin?" küsisin mõtetest välja tulles.

"Hmm... siis ma saan sinuga ilma pealtkuulajateta rääkida."

"Millest?"

"Sinu sõrmusest ja võimetest."

Avasin akna kõrval oleva rõduukse, sammusin värske õhu kätte ning toetasin oma küünarnukid rõduäärele. Thomas järgnes mulle.

"Mul pole erilisi võimeid."

"Sest sa ise ei arenda neid," pomises ta omaette, "ma peaksin sulle vist Kiringite õppetunde andma."

Purskasin naerma: "Miks sa tahad minu võimeid arendada, kui see toob sulle endale kahju?"

Ta vaatas mind tõsiselt: "Sa meenutad mulle kedagi. Ühte naist, kes oli lapsena täpselt samasugune nagu sina."

Koheselt meenus mulle Tom'i ema Maria. Ja see tapahimu ja õelus Thomase silmis kui ta oma püstolist naise südamesse lasi. Maria oli tõesti veidi mind meenutanud.

Mu nägu oli tõsiseks ja morniks muutunud kui mulle see "film" meenus.

"Seda Mariat, kelle sa halastamatult, mõrvarlikult ja südametult ära tapsid?"

Kogu Thomase keha pingestus hetkega.

"Kust sa seda võtad?" Ta nägu oli surmtõsine.

"Omad allikad," vastasin. Ka minu tuju hakkas kiiresti alla nulli vajuma.

Kiikasin sõrmuse poole ning avastasin, et see kumab õrnalt.

"Selleks, et seda teada, oleksid sa pidanud seda ise nägema."

"Ma olin siis kahe aastane. Arvad tõesti, et ma mäletaksin sellest midagi?"

"Pealtnägijaid ei olnud."

Teadsin, et peaksin ta maha rahustama, kuid ma ei suutnud leppida Thomase õelusega ja mälestusega, mida ma näinud olin.

"Oled sa selles nii kindel?"

"Jah."

"Mina selles nii kindel ei oleks."

"Miks?"

"Äkki oli hoopis mõni pealtkuulaja seina taga? Äkki piinasite te Mariat ja Marti liiga süvenenult ega pannud tähele, et kuskil väike linnuke kuuleb kõike ning sosistab kuuldust viieteist aasta pärast ühele tüdrukule Arabellale."

"Mida sa veel tead?" küsis ta vihastudes.

Sõrmus hakkas veidi rohkem helendama. Tõttasin tuppa. Thomas tuli järgi ning istus mu voodile.

"Et Aleksander ei suuda seda sulle andestada. Et te ei saanud kätte nende tütart. Et Maria koos Mardiga surid teie käe läbi. Mida veel?"

Sulgesin ukse, jäädes näoga rõdu poole, käsi ukselingil.

"Kes? Kes kurat seda sulle rääkis? Kes?!"

"Väike linnuke..." podisesin vaikselt, samal ajal tundes, et Thomas üritab mulle pähe tungida. Ta tõusis vihagrimmasse tehes püsti.

Olin üle piiri läinud. Thomas oli vihane. Maruvihane.

Surusin oma sõrmuse südamele.

"Kes seda teab?!"