Mõtle enne kui soovid

34. Selge

Avasin oma silmad.

Kus ma olen?

Pilgutasin silmi, et neid niisutada ja paremini näha. Kõik tundus nüüd vapustavalt kontrastne ja selge. Iga viimnegi detail oli hõlpsasti nähtav.

Olin seal olnud. See oli haigla. Üks kindel haigla... Linnalas? Ei. Tallinnas. Miks mulle Eesti asemel Eesrasti pähe torkas? Märkasin Elist ja... Ma ei saanud kindel olla, kes see teine oli. See ei olnud Kairit. Ei saanud olla.

Ta on surnud. Ma ise nägin.

Tüdrukud vahtisid kurvalt oma käsi.

"Mis toimub?"

Mu hääl kõlas kui tervelt kümmekond meetrit okastraati oleks mu kurku läbinud. Rääkida oli valus. Nagu oleksin ma juba väga pikka aega vaikinud. Lisaks segas mind ka mingi mask... hingamiseks? Tõmbasin selle aegamisi eest ära. Oleksin seda ka teiste juhtmetega teinud, kuid ei suutnud.

"Bella...?" kõlas tasane südantlõhestavalt nukker hääl, "oled see tõesti sina?"

"Mis toimub?" kordasin küsimust, eirates oma kasutuskõlbmatut kurku.

Hakkasin aina enam kartma. Vähe sellest, et ma viirastusi nägin, tundusid sõbrannad kuidagi teistmoodi. Nad ei olnud sellised, nagu ma neid mäletasin.

Olen ma hull?

"Sa... Sa..." kokutas Elis.

Seintel oli lumivalge värv kohati tuhmunud, kuid erk päike muutis needki kohad silmipimestavalt eredaks.

"Ma... mida?" sattusin vaikselt paanikasse, "ma ärkan üles mingis haiglas? Just siis kui kõik oleks kohe korda saanud! Mida kuradit siin toimub? Kairit, kuidas sa ellu ärkasid? Mis toimub?!"

"Oota, Bella, palun... Lihtsalt rahune..." kõlas taas Kairiti nõrk ja väsinud hääl.

"Rahune?!" ma pooleldi kriiskasin selle välja. Hakkasin seejärel hüsteeriliselt nutma. Iga nuuksega vappusin ma aina enam. Tundsin end nii halvasti kui üldse tunda saab.

Mis minuga toimub? ketras mu peas aina üks ja see sama küsimus. Kas ma olen hull?

Mida aeg edasi, seda rahulikumaks suutsin end sundida, kuid nuuksed ja Pisarad jäid. Möödus pikana näiv hetk vaikuses.

"Bella, lase ma selgitan."

Nutsin vaikselt edasi.

"Sa... Sa olid peaaegu suremas. Sa..." Elise hääl murdus.

Kuulsin meie nuukseid ruumis vastu kajavat. Märkasin akna kummalgi poolel kokku sõlmitud helesiniseid kardinaid, mis sobisid kokku pilvitu taevaga õues.

"Seal rannas," võttis Kairit järje üle, "sa minestasid, a..."

"Ma minestasin?" segasin teda sarkastiliselt vahele, "kas tõesti?! Aitäh, et meelde tuletasid!"

"Pa-palun, Bella..." nuttis Elis.

Tema hirmuseguse hääle peale ma taandusin.

"Aga... Et sa... M-ma ei tea kui palju sa mäletad, aga me läksime rannas sellele... Noh... Järsakule."

Kairit tõstis oma silmad, et teada, kas ma kuulsin. Jah, ma kuulasin.

"Mäletad seda? See, kus me ikka ronisime."

Noogutasin. See polnud eriti kõrge. Vaid ligi kaks meetrit.

"Noh... Me ronisime sinna ja... ja..."

Nuuksatus. Pisarad.

Ootusärevalt jälgisin igat ta liigutust, igat hingetõmmet.

"Ja...?"