Päikse kaunil Madeiral nautides veini,
tundsin ära sind mu arm.
Heledate silmade varju
jäi vaid sinu pruunikam nahk.
Ebakindlalt seletad, et oled alles noor
ja et alles eile õppisid,
kuidas elada elu.
Enda teadmatust sa nentisid.
Kolme keelselt seletad,
et tahad mind,
jah ainult mind,
Kardad et mind peletad.
Kuid mu kallis,
sinusse usun ma,
sind igatsen ma,
sind armastan ma.
Sa oledki mulle kui Madeira päike,
täheke, mis mind endasse uskuma pani.
Sa oled see, kes mulle
mõistuse pähe pani.
Sa oled tingimusteta armastus,
mida naljalt ei leia.
Sa oled lõputu armastus,
mille nimel ma üle merede seilan.
Ma tulen tagasi,
ma leian su üles.
Nii kaua kuni sa tahad,
ma kannan reisihimu süles.
Ei taha minna sul lasta,
tahan, et saaksid aru.
Soovin, et ka sul
tekiks see kustutamatu janu.
Päikselisel Madeiral kord
leidsin armastuse uue.
Nüüd vaatan merd ja mõtlen
hoopis millelegi muule.
