Õnn, kui metafoor, millest keegi veel ei tea
kas ja kuidas seda päriselt tundma peaks.
Armastus, kui iga loo õnnelik lõpp
milline see päriselt välja näeb, ei tea, pean rääkima tõtt.
Kuni surm meid lahutab, jah kuulen seda tihti,
aga kas siis päriselt surmani armastus kehtis?
Sinu jaoks toon kuu ja tähed, aga kuidas?
kui tähed asetsevad kaugel, kosmose põhjas.
Ma ei saa ilma sinuta elada, ka seda võiksid öelda,
kuid iga kord kui lähen ära, on sul jällegi teistest mõelda.
Sinu nimel ma sureksin, jah kindlasti.
Kui see päriselt nii oleks siis minu pingutusi sa hindaksid.
Aga ehk ma peaksingi lihtsalt sind tänama,
järgmine kord kui näen sind nukrana seal tänaval.
Ja ilmselt ma peaksin sulle mööda minnes ütlema,
et mulle oluliseks said sa, sest sinuga ei pidanud ma näitlema.
Mu silmist võiksid sa välja lugeda alandlikkust,
sest tunnen end vahel süüdi, vahel vastikult.
Nii et tänan sind ma südame sügavast põhjast,
ja vabandan kui riidu läksime me tühjast-tähjast.
Õnn ja armastus kui metafoorid, mida ma ikka ei tea,
kuida õppida neid tundma, oma eesmärgiks sean.
