Jälle ma ootan,
ootan et sa vastaks.
Jälle ma tahaks sulle rääkida,
kuidas vihm me õuet kastab.
Kuid sügise saabudes
ja pimeduse koidikul,
vaatan aknast langevaid lehti,
saan aru et oled minust hoidunud.
Jah, lootus sureb
ning näitab keelt,
sest minu unistused purunesid,
kui maha tõmbasid mu reelt.
Miks mind valisid,
kui teadsid, et sügisel
saab minust ainult mälestus?
Vabaned, kui seentest mürgistest.
Ju siis oli udune
mu akna klaas,
ei näinud, et mind vaid korra armastad..
olen kellegi jaoks järjekordne faas.
Aga ma ootan,
et veel kirjutad,
sest ilmselgelt ma eksin.
Mu kurbus kõik mu ees varjutab.
Anna andeks,
kui haiget ma tegin,
ma lihtsalt ei mõista enam midagi.
Mu peas on jube vali sagin.
aga ootan
ja ootan
ja ootan
ja ootan
ja ootan
ootan
ootan
oot..an..
