Kaebused, kaebused, kaebused
kõikide naerude otsa
viha, viha, viha
kõikide ihade otsa
kurbus, kurbus, kurbus
kõikide tundmuste otsa
lahendus, lahendus, lahendus
kõikide valede otsa.
Kas siis piinata ihu ja hinge
seda kõike nõnda väärt?
Kas rebida süda endil puruks,
et ometigi meie alles jääks?
Naeratada, pidades viha,
kuis lõppeb sinu jaks?
Kas pole väsind sinu silm?
Kui räägiks läheks paremaks.
Kui selle maa muld sind võtnu,
su jalgadele andnud armu,
Siis miks oled nii kaugel sa,
kui vaja on mul sinu jõudu.
Kas laenatud nägu
su põues ahastuse tuld ei syyta?
Mis viisijuppe lauldes
unustusse sülgab.
Mida tahab su hingelind
minu pimedast soost,
kui poriseks saades
raagib halba mu loost?
Mis vajab su torm
mu rahulikust merest,
kui lained pekstes tapab
ta vereliini mehest?
Ja pilvede vahel su au,
viib kaevule üürikest vett,
et pärast kõike tagasi nõuda,
määrida mokale mett.
