"Ja ma vist polegi ilus"
sain aru, kui vaatasin taaskord peeglisse
Mis siis, et vaeva nägin ma tunde.
Ikka ei rahulda see mu meelt.
Võin ju teha mis tahan oma juustega,
ikka keegi ei vaata mind
Sest ma pole ilus standardite järgi.
Aga mul pole vist stiili,
ega ka keha, et midagi välja kanda.
ja mu parem silm on vasakust veidi ülal,
Ja yks ninasõõre sutsu suurem.
Mul ei ole blondid juuksed ja sinised silmad..
ja need juuksed pole sirged ja paksud.
Mul ei ole tatokaid ja neete näos,
Mul ei ole säravvalget naeratust.
"Jah ma olengi liiga paks, et minuga suhelda"
Kui pööran pilgu ma peeglilt.
Mul võib olla nii palju kui kulub meiki näos,
ikka keegi mind ei vahi.
Mul ei olegi otseselt vaja et keegi näeks,
aga ma tahaks et keegi osutaks mu poole
ja ütleks kõval selgel häälel:
"Wow, sa oled nii ilus"
Aga see on okei kui seda ei juhtu,
Sest mul pole palju vaja.
aga vahel ikka ootan et keegi ka mind komplimenteeriks.
Väga kurb, et ma pole nii ilus ,kui
maailm minult nõuab.
aga see on okei,
küll ma elan üle teadmisega, et ma olen keskpärane.
minus ei olegi mitte midagi erilist,
sest keegi ei vaata sind, kui sa pole piisavalt
atraktiivne.
Enamus aega ma olen rahul sellega, kes ma olen,
Aga vahel olen ma kurb.
Ja ma ei taha sellega kedagi koormata,
kuid vahel ma ei jaksa enam
koguaeg naratada
ja valetada endale, et ma olen ilus
"Ma ei ole ilus"
