Kiirust lisades

#4 -

"Te olete nagu kaks väikest last, kes ei saa mänguasju jagatud."

Pörnitsesin vihaselt enda ette. Nii vihane polnud ma kunagi varem olnud.

Ka Jake istus mu kõrval ja hingas raskelt. Istusime direktori kabinetis.

"Ma ei saa aru, mis teie vahel toimub. Sherry, ma polnud sinust õieti midagi kuulnud, enne kui Jake meie kooli tuli. Jake," pöördus ta poisi poole, "sinu käitumist kiideti ja olid ju eelmises koolis eeskujulik õpilane," vanem kõhn naine ohkas raskelt ja vaatas lootusetult, "miks te omavahel läbi ei saa? Või siis pigem küsiks, miks te omavahel suhtlete? Te ju käite erinevates klassides. Te ei peaks üldse kokku puutuma ju."

Kumbki meist ei öelnud midagi.

"Mis teid siis tülli ajas?" küsis ta viimaks, kui vastust ei saanud.

"Sherry on varas."

Jahmusin. Tõstsin pilgu ega suutnud uskuda seda, mida just enda kõrvalt kuulnud olin. Ka dire paisis üllatunud olevat.

"Jake? Millest sa räägid?"

Hakkasin pisult paanitsema, sest kui ta peaks midagigi, mi-da-gi-gi ütlema sõitude kohta, siis ausõna, ma kägistan ta ära!

"Sherry varastas mu autost kütust."

"Kas see on tõsi, Sherry?"

"Muidugi mitte!" ütlesin pisult liiga valjult, "ma ei ole kütust varastanud!  Ta valetab."

"Varastasid!" sisises kutt.

"Kui sa seda juttu praegu ei jäta, siis ma ei vastuta oma tegude eest!" sirutasin tema poole näpu ja tagumik juba tõusis toolilt.

"Rahu, rahu nüüd!"

Toetasin küünarnuki käetoele ja omakorda toetasin pea käele. "Ma ei saa aru, miks ta mind, mind! selles süüdistab! Ma ei saa aru, mis ma tegema peaks, et ta mu rahule jätaks? Täiesti kohutav on siin koolis olla, kui keegi su ümber kogu aeg jõlgub ja alusetult süüdistab," luristasin nina ja surusin nutuklombi maha, et mitte nutma hakata.

"Jake, miks sa ütled, et tema seda tegi?"

"Mitte kellegil teisel poleks põhjust seda teha."

"Miks oleksin mina pidanud seda tegema!" karjusin.

Direktori kabinetti sattusime seetõttu, et sattusime samal ajal tunni ajal vetsu minema. Ta sonis mulle midagi möödaminnes ning hakkasime keset koridori tunni ajal karjuma. Üks õpetaja kuulis lärmi ning saatis direktori juurde, sest juba ükskord sõitis Jake mulle kooli parklas peaaegu otsa. Arvatavasti ta tõesti ei näinud mind. Siis aga öeldi, et kui midagi sellist peaks veel korduma, läheb asi drektori juurde.

Olin täiesti meeleheitel. Pool tundi hiljem väljusime sealt. Jake lubas direle, et jätab mu rahule, mõtleb järele ja palub mult vabandust. Olin kindel, et ta rikub seda lubadust.

"Mul on viimane soovitus teile. Minge deidile. Mulle tundub siiski, et siin on midagi enamat, kui lihtsalt vihkamine."

Mühatasin ja avasin ukse ja kiirelt tõmbasasin selle kiirelt Jake'i ninaalt pauguga kinni. Kiirete sammudega läksin garderoobi. Õnneks Jake ei kiirustanud mulle järgi ega näinudki teda sel päeval enam. Hea seegi.

Väljas sadas taas ja teadmine, et pean jala koju minema, tegi kõik veel hullemaks. Tõmbasin kapuutsi pähe, panin klapid kõrva ja alustasin teed kodupoole.

_

Ta istus oma auto kapotil ja tegi midagi oma telefonis. Mind nähes aga pani selle pükste taskusse, ajas end sirgu ja surus käed, minu silmis pisult üleolevalt, tagi taskutesse.