Kiirust lisades

#3-

Seisin sööklajärjekorras ja oleksin justkui ilmutuse saanud. Vaatasin juhuslikult taha ja märkasin, et seal seisis Jake. Mida tema siin teeb? "Oh shit..." Ta ei tohtinud mind näha. Ei, ei, ei. Ma ei taha, et keegi siit koolist teada saaks sellest. See oleks surm.

Ma olen väljaspool kooli pisult teine inimene ja seda seetõttu, et mind algklassides kiusati pisult poisiliku välimuse pärast. Mis sa oskad tahta, kui sind kasvatab isa, mees. Mind siis välimus väga ei huvitanud. Kuid lapsed on õelad ja ma pole osanud või siis pigem tahtnud klassiga läbi saada või suhelda. Olen leidnud sõpru klassist väljaspool ning mulle isegi meeldib üksi olla, nähes teisi gruppe: ma vihkan kui räägitakse sõpru taga ja lüüakse teineteisele nuge selga ning reetmist. Nende tüüpidega suheldes teeksin vaid endale haiget ja tekitaksin üleliigseid probleeme.

Uskusin siis, et kui ma ise Jakega suhtlema ei hakka, saan ähtamatu edaspidigi olla. Söömata ma siiski ei jätnud, kuid avastasin teda mind vaatamas. Polnud võimalust, et ta mind ära ei tundnud.

Otsustasin isale tööjuurde appi minna. Nagu ikka, oli seal tihe sagimine ja mul oli raske papsi üles leida. Viimaks leidsin ta mingi Mercu alt. „Oh, kallike! Mis sa siin jälle teed?"

„Mõtlesin, et äkki sul abi vaja."

„Eih, sa võid koju minna ja midagi süüa endale teha. Ma tulen täna hiljem."

„Paps!" ohkasin, „mitte jälle..."

„Mul on vaja tööd teha."

„Aga sulle ületundide eest ju ei maksta. Miks sa seda teed..."

„Palun mine."

Mangusin veel, kuid tulutult. Mul oli isast kahju. Ma sain aru küll, et talle meeldib ta töö, aga pole mõtet oma vabast ajast siin passida.

Võtsin putkast endale prae ja sammusin kodupoole. Õhtu veetsin õppides ja jõudsin sarja vaadata. Magama sain alles siis jääda, kui kuulsin, et paps saabus. Vaatasin kella, ohkasin ja keerasin end teisele küljele.

Mind häiris, et ta siin koolis oli. Õnneks ta ei üritanud minuga rääkida ega midagi. Igakord, kui juhtusime koridoris nägema, kissitasime silmi vihaselt või andsime teistmoodi märku oma teravast suhtest. Ma ikka ei mõistnud, kui tropp ta oli. Ilmselt on ta oma ego nii suureks ajanud, et nüüd iga kaotus või tagasilöök mõiub rängalt. Ja oi, kuidas see veel haiget tegema hakkab. Otsustasin ta maatasa teha. Minuga nii ei käituta.

*

Istusin lennurajal oleval kivihoone katusel, äärel ja kõlgutasin jalgu. Jõin purgist Red Bulli ja nautisin vaikust. Ilm oli udune, ja tibutas vaikselt seenevihma. Mul oli jahe kuid ei viitsinud end liigutada. Olin seal ilmselt juba tunnike olnud, kui kuulsin kedagi tulemas. Loodsin, et sõidab lihtsalt mööda, sest polnud tuju kedagi näha. Siiski tuli auto hoone poole ja jäi selle ees seisma. Teadlikult olin enda oma jätnud teisele poole. Mu kulm tõmbus kipra, kui tundsin ära, et see ju Jake. Jälle. Jälle ta ronib mu teele ette ega lase olla enam.

Ta väljus autost, sirutas end ja vaatas ringi. Ta kadus nurgataha. Lootsin, et ta ei julge teisele korrusele tulla, sest trepp võib iga hetk kokku variseda. Nimelt tuleb trepist tulla teisele korrusele, läbi akna ronida varjualuse katusele ja siis mööda seina roostetanud redelist kõrgemale katusele turnida.

Oli olnud juba pikalt vaikne. Arvasin, et ta läks üle lagendiku metsa.

"Mida sa teed siin?"

Ehmatasin end poolsurnuks. Keerasin pea taha ja ta seisis mu ees. Kuidas ta nii vaikselt siia sai?

"Mis see sinu asi on?"

Kutt mühatas korraks.

Tõmbusin alateadlikult pingesse. Ta oli häirinud mu vaikust ta rikkunud tahte üksi olla. Ta istus meetri kaugusele minust ja lasi ka jalad rippuma. Pööritasin silmi ja tõstsin jalad äärele, et püsti tõusta. Ta loksutas mu purki, milles oli pool veel sees. Küsimata võttis ta lonksu ja kui selle taas ära pani, lükkasin selle varbaga alla.