Muutuv elu

26.osa, miks miks miks?

Hõõrusin silmi ja ehmatasin, kui Sander polnud ikka veel voodisse tulnud. Panin hommikumantli selga, võtsin Lysanne sülle ja läksin alla vaatama, kus Sander on. Otsisin teda tervest majast. Lõpuks kui läksin kööki, panin Lysanne diivanile pikali ja läksin ise korra vetsu. Avades vetsu ukse nägin ma Sanderit. Ta oli pikali maas.
"Sander??!!!"
Ta ei vastanud. Arvasin et ta on kukkunud. Keetasin ta näoga minu poole. Tal oli noahaav+kuulihaav. Jooksin elutuppa. Võtsin Lysanne sülle ja helistasin kiirabisse ütlesin, et nad tuleks nii kiiresti kui võimalik. 2min ja nad olid kohal. Nad vaatasid teda tund aega, selle aja sees tuli ka politsei kes otsis maja läbi ja küsitles mind. Varsti kui me Lysannele raamatut lugesin tuli kiirabi töötaja. Tõusin püsti.
"Kas temaga on kõik korras?"

"Mul on kahju, aga teie mees on surnud, me ei saa teda päästa"

"SURNUD?? EIIII!! SEE ON PAHA UNI!!! TA EI SAA SURNUD OLLA!!!!!!!!!!!! MIKS MIKS MIKS?"

"Andke andeks preili!"
Kiirabi ja politseid läksid. Ma nutsin nutsin ja veelkord nutsin. Muidugi hakkadin ma ennast süüdistma- miks ma ei kutsunud teda minuga koos magama ja KÕIGE TÄHTSAM ASI, MIKS MA EI LELNUD TALLE VIIMASEKS ASJAKS ET MA ARMASTAN TEDA, muidugi ta teadis seda, aga ta oleks pidanud seda ka minu käest kuulma!!!!!!!!!

Päev päeva järel, kuu kuu järel, aasta aasta järel.

"3aastat hiljem"

"Tere, ma tulin Lysannele järgi, ta on 3 aastane, kui mäletate"

"Jaja, see läheb mul alati meelest, kohe kutsun ta!"
Lysanne jooksis nagu tulitakus minu juurde. Istusin kükakile maha ja kallistasin teda.
"Tere printsess"

"Emme!"

"Ja kullake" kuulasin teda pannes ta printsessi kleidile jakki peale.

"Gardo pani mu kleidi peale nätsu, kui ma magasin ja ma ei saa seda kätte" ta hakkas nutma.

"Kallis, emmel on imeasjad mis selle välja saavad!" ütlesin ma ja pühkisin oma silmarõõmu pisaraid. Minu tütrele ei tohi keegi haiget teha ega midagi paha!
"Päriselt?"

"Muidugi!" Võtsin Lysannel käest kinni ja me hüüdsime Temaga kasvatajale headaega.
"Kuidas muidu lasteaias läks?"

"Muidu oli tore, kõik ütlesid, et mul on ilus kleit!"

"Muidugi on!"
Tõstsin Lysanne turvatooli ja panin ta rihmadega kinni. Tegin ta põsele musi ja panin auto ukse kinni.  Kodu sõit oli pikk. Lysanne jäi autos magama ja endal tükkis ka uni silma, aga muidugi sain ma ilusti koduni välja sõita. Täpselt kui auto peatus tõusis Lysanne üles ja ma võtsin ta autost välja. "Ma tahan liivakasti!" karjud ta ja jooksis mõmmi käes selle poole. Mina panin autoulsed lukku ja ütlesin
"Aga kui sa ilusti riided ära vahetad ja ära sööd siis ma luban sind liivakasti ja liumäele."

"Jeee, jaaa" karjus ta ja jooksis oma pisikeste jalgadega ukseni. Ma avasin ukse ja Lysanne võttis jalanõud jalast. Ta hakkas treppidest üles minema.
"Oot oot, kes siis jaki ära võtab?"

"Minaaa" hakkas ta oma jakki ära sikutama. Ma aitason teda ja peale seda ma võtsin ta kleidi ja vahetasin ta riided. Kuna olin töölt varem koju saanud täna, oli juba toit valmis. Panin Lysannele põlle ette. Andsin talle toidu ja ise läksin vannituppa seda nätsu kleid küljest ära võtma.  Kui valmis oli läksin Lysanne juurde. Ta oli söönud ainult pool kartulit ja tal pisarad voolasid. Viskasin kleidi treppile ja jooksin tema juude.
"Mis juhtus kullake?"

"Emme, miks issi surnud on? Ma tahan endale issit, ma isegi ei tunne teda" ta hakkas valemini nutma. Ma võtsin Lysanne sülle ja jalutasin diivanile.
"Kullake, siis olid lihtsalt halvad ajad, ma ju olen näidanud sulle issist pilte"

"Ma tean, aga see pole see" hüüdis ta ja läks paljajalu õue mängima.

Umbes tund aega oli ta õues mänginud ja mina koristanud, kuni ta jooksis sisse karjudes ja nuttes:
"EMME, ...... ."

<Eva>