Muutuv elu

❤️24. osa,laps❤️

"Mul on väga kahju preili, aga te jääte tänu lapsele halvatuks"

"Mida?? Kuidas...kuidas nii??"
Mu elu oli peapeale pööratud. Ma isegi ei kuulanud rohkem mida see arst rääkis, sest halvatus on vähim asi mida ma soovida oskan. Kui olin maa peale tagasi jõudnud, kutsus arst mind
"Hallo, preili, kas te kuulete mind?"

"Aga mu laps? Kas ta saab sündida?"

"Preili,kas te ei kuulnud mind?"

"KAS MU LAPS SAAB SÜNDIDA?" käratasin ma arstile, kes võpatas ja vastas

"Ta saab,me peame laskma tal kasvada 9kuuni ja siis peame ta välja lõikama"

"Selge!"
Arst ütles, et tal on väga kahju ja lahkus.

*1h pärast*

Tuli Sander, tal oli ka kahju ja ta ütles, et ta ei jäta mind hätta.
"Me saame sellest üle" ütles ta viimaseks, kuna nähi, et ma ei vasta.

Päev päeva järel istusin ma voodis, vaatasin enda suurenevat kõhtu ja õu-d milles inimesed jooksid bussile ja kõndisid tööle. Kõige raskem oligi mõelda, et mina pean ju nüüdsest käima igalpool ratastoolis. See oli mulle piin.

*ühel reede õhtul*

"Tean, et oled mu tubli tüdruk ja saad hakkama"
Ütles Sander peale minu suudlemist. Ta pidi minema 1 päevaks teise linna kooli. Kui ta oli ukse sulgenud võtsin ma enda jalgadelt teki. Võtsin kätega jalgadest kinni ja tõstsin need üle voodi ääre. Istusin pisut ja lõpuks tõusin püsti hoides kinni tilgutipulgast. See oli valus, aga ma ei kavatse jääda halvatuks. Üritasin jalgu liigutada. Need ei liikund. Püsti püsisid nad ka ainult sellepärast,et ma hoidsin sellest pulgast kinni. Lõpuks sain aru,et see võimatu ja istusin taas voodile. Siise tuli arstiõde Getter (ta koguaeg hoolitseb minu eest)
"Mida sa teed Geitlyn?"
Ta jooksis kohe minu juurde.
Ma hakkasin nutma
"Ma ainult lootsin, et saan kõndida, aga.."

"Sa võibolla hakkad veel käima"

"Mida sa ajad?"

"Eino ma salaja vaatasin sinu analüüse ja leitsin sealt et su mitte tervenemist on 30%, agaülejäänud 70% on see, et sa saad terveks, ma ei saa aru miks arst sulle seda ei rääkinud"

"Omg, ma tahan terveks saada"
Samal hetkel kontrollis Getter mu jalgu

"GEITLYN!"

"Mis on?"

"Su varbad liiguvad"

"Tegelt??"

"Jaa"
Getter kutsud kohe arstid minu juurde

"Palju õnne preili, te võibolla saate terveks"
Ütles arst isegi minu jalgu mitte vaadates. Nagu mis tal viga on? Ta ei ole päris! Ta isegi ei kontrolli kas saan terveks v ei!Aga Getter on normaalne tema kontrollib ja nii.

Mida kuu edasi seda rohkem sain juba liikuda. Muidugi oli raske liikuda ja see suur kõht ka juba segas mind, aga ma ei andnud alla. Sander oli igapäev mulle abiks ja ta uskus minusse, see andis jõudu. Isegi Uus Aasta läks mööda nii, et ma olin haiglas ja harjutasin kõndimist.

Lõpuks kolm kuud pärast uut aastat, kui magasin haiglas, enda voodis lõi kõhtu hull valu. Ma hakkasin karjuma. Muidugi jooksid kohe arst, Getter jne minu juurde.
"Tal tulid veed ära, peame ruttu sünnituspalati valmis panema"
Ütles arst samal hetkel minu voodit lükates. Mind viidi mu voodiga sünnituspalatisse. Kuna jalad mul juba töötasid, siis sain sünnitada õigesti, mitte lõikusega. Sünnitus oli piinarikas. Lõpuks sündis laps ja ta anti minu kätte. See oli tüdruk.❤️ Ma olin nagu nii õnnelik. Varsti võeti laps ära ja mindi teda kontrollima. Mind viidi minu palatisse tagasi ja kohe tuli Sander minu juurde.
"Noh??"

"See on tüdruk"

"Jess!"
ütles Sander viimaseks ja tegi mulle kalli. 5 päeva saime lapsega koos veeta. Lõpuks oli aeg minna koju. Me kavatsesime minna Sanderi juurde elama. Sander oli juba lapsele autosse turvatooli ostnud. Panime lapse autossse ja sõitaime koju.

Astudes uksest sisse olid kõik juba meie last imetlemas ja ütlemas et ta on maailma armsam laps. Me läksime ülesse ja Sander avas meie toa ukse, appi. Seal oli remonti tehtud ja... Seal olid kõik lapsele vajalikud asjad. Tegin Sanderile kalli ja panime lapse tema voodisse. Ta jäi magama. Siis läksime Sanderiga alla. Liv juba ootas meid.
"Hei kuulge, 5päeva tagasi sündis laps, aga te pole talle nime pannud?!"

"Appi Sander, mis me jah talle nimeks paneme?"
Sander mõtles ja mõtles.
"Anneliis?"

"Ei, mulle ei meeldi see nimi"
ütlesin Sanderile.

"Eino paku siis ise nimi kui minu oma ei sobi"

"No näiteks Lysanne?❤️"

"Jaaa!!"
Karjus Liv.

"Jah see sobib"
Ütles ka Sander. Saigi lapse nimi mõeldud.
Vormistasime internetis lapse tunnistust, et riik teaks et Saksamaal, elab selline laps. Alustasime täitmist.
Nimi:Lysanne Mota.
Vanus:5 päevane
Sünnikuupäev:11. märts 2015
Sünni päeva kellaaeg: 06:36
Elukoht: Saksamaa, Berliin
Seal oli veel igasuguseid küsimusi isa ja ema kohta. Kui see täidetud oli, saatsime selle ära ja juba ma kuulsin kuidas Lysanne nuttis. Läksin üles ja võtsin Lysanne sülle. Kallistasin teda ja tegin palju musisid tema põsele. Järsku kuulsin kuidas minu taga aken avanes. Keerates akna poole nägin ma, et seal tuli sisse...... .

<Eva>
Pildil Lysanne magamas.