Muutuv elu

19.osa, Ma ei tahtnud seda teha, kogemata,usu mind!

Kirjas seisis: SA OLED TÄIELIK LITS, SA PEAKSID TEADMA ET SANDER JÄTAB SINU KA VARSTI MAHA, NATUKE TEETE "AHAH" VOODIS JA SIIS JÄTAB TA SU VEDELEMA NAGU KÕIK OMA TÜDRUKUD JA SIIS PÄRAST IRVAB SU ÜLE!! SA HAKKASID TÄNU TEMALE SELLISEKS HOORAKS, ISE TEAD, SANDER TEEB SULLE VEEL KUNAGI HAIGET!! NII ET KEEGI SIND AITAMA EI TULE KUI SA KUSKIL NUTAD ET SANDER SU MAHA JÄTTIS! SA OLED LITS JA TERVE KOOL TEAB SEDA!!! EDU HOOR!
Mul megalt pisaraid jooksis. Ma istusin enda kapi juurde maha, nähes, et keegi õpetajatest tuleb, pühkisin pisarad ja panin kiiresti riidesse. Kirja toppisin oma kotti ja panin kapi kinni. Läksin bussipeatusesse. Varsti tuli buss.

*kodus, kell 17:43*

Avades ukse ja pannes selle kinni, viisin koti üles ja siis võtsin meigi maja ja nutsin selle kirja pärast. Vaatasin oma vanu arme käe peal. Jah ma kunagi 9 aastasena lõikusin end. Nüüd vaatasin ennast peeglist, leidsin peegli kapist šileti, võtsin selle kätte ja panin juba käe peale. Järsku käis mu silme eest läbi kõik sünnist saati elatud elu, oli rõõmu, oli kurbust, igavust ja PARIMAT AEGA OMA SÕPRADEGA VEEDETUD. Kui ma taas tagasi tulin, siia, vaatasin seda šiletti oma käel ma mõtlesin, elu on parem kui surm. Surres on kõik kurvad, ka elus on kõik kurvad aga see läheb üle. Anna andeks ema ja Beth kui midagi valesti olen teinud. Mõtlesin kõik enda ette läbi ja siis tahtsin selle šileti käelt ära võtta, aga krat see riivas mind. Mul jooksis megalt verd ja juba hakkasin teadvust kaotama. Kuuldes aknale koputust, hüüdsin vaevu Sander ja kukkusin maha. Lõin veel viimasel hetkel pea vastu kraanikaussi. Ei tea kas Sander suutis mind päästa?

Tõusin kuuldes hääli. Minu juures oli arst ja ma olin haiglas. Mu käsi valutas jõhkralt. Vaadates seda oli see sidemes. Arst vaatas mulle otsa ja küsis "miks te seda tegite preili Mota?" Ma ütitasin rääkida aga ei suutnud. Hääl ei tulnud välja. "Appi, äkki ma jäängi selliseks, et ei saa rääkida" mõtlesin enda ette. Arst sai minust aru ja ütles "patsient number 769 ei suuda rääkida, ruttu operatsiooni saal valmis panna!" Ma vaatasin teda murelikult ja kui mind jooksutati koridoris, nägin ema, Bethi ja Sanderit. Ma ei suutnud Sanderile otsa vaadata, siis tuli kõik meelde. Jõudes saali, pandi mulle uinutav mask peale ja viimane asi mida ma arstilt kuulsin oli "ilusat und preili, te tulete varsti tagasi." Siis mu silmad sulgesid.

*taastõustes*

"Tere preili" vaatasid arsti kaks rohelist silma mulle vastu." Ärge püütke veel rääkida, operatsioon oli väga raske, me oleksime teid peaaegu 2 korda kaotanud, aga õnneks tänu teie sõbra Sanderile te pääsesite, ma ei tea kuidas, aga kohe kui tema teie käest kinni võttis siis oli taas kõik norm, lõpuks ta hoidis terve operatsiooni aja teie käest kinni! See oli õnnestumine! Puhake!" ütles arst ja läks minema. Sisse tuli ema ja hakkas küsima " miks sa seda tegid? Eelmine kord me saime sellest üle!" Ma vastasin vaevu "ma ei tahtnud seda teha, kogemata,usu mind!" Aga ema ohkas ja läks välja. Ma ohkasin ka ja järsku nägin, et mu koolikott oli mu voodi kõrval. Siis tuli sisse Sander. "Nii mis toimub?" küsis ta kohe. "Midagi" vastasin ma. "Miks sa nii tegid?"
"Miks te keegi aru ei saa? Ma mõtlesin et ma teen seda, aga siis mõtlesin järgi ja ei tahtnud enam teha! Uskuge mind! Sina ikka usud palun Sander!" Sander vaatas mind tükk aega ja siis ütles" usun!" Ma olin suht happy. Siis läks Sander mulle süüa tooma. Minu palatis oli veel 2 last, üks oli umbes 12 aastane tüdruk ja teine umbes 19 aastane poiss. "Miks sa siin oled?" küsis see poiss minu käest. "Lõikusid end?" küsis ta taas. Ma vaatasin talle jahmunult otsa ja ütlesin " mõtlesin jah, aga ei tahtnud ja siis kogemata see riivas mind ja siis see juhtus." "Sama mul!" vastas poiss, näidates oma paremat kätt. "Sa oled vasakukäeline?" küsisin temalt. "Wut, kust teadsid?" ehamatas poiss ja pani käe teki alla tagasi. " kui sa lõigud paremat kätt, siis järelikult sa oled vasakukäeline, sest selle käega saad kõige paremini lõigata paremat kätt." seletasin talle ära. Ta vaatas mulle otsa ja ütles "järelikult sina oled paremakäeline?." "Haha, nupukas poiss!" ütlesin talle. Siis astus palatisse Sander, kes tõi mulle McChickeni eine Mcdonaldsist. "Aitäh!" ütlesin Sanderile ja tegime musi. Sander lahkus ja ma sõin. "Aghh, su poiss?" küsis kohe uudishimulikult see poiss. "Eem, me ei käi veel, aga muidu pm küll." Poiss läks vetsu ja kui sealt tagasi tuli küsis "mis su nimi on?" Ma vastasin talle Geitlyn ja ta ütles, et mul on ilus nimi, siis ütles ta, et tema nimi on Frank ja ta on 19 aastane nagu ma arvasin. "Ma olen 18" ütlesin talle ja Frank keeras selja. "Eem, okei" mõtlesin mõtetes. Sisse tuli arst. "Kas te saate juba rääkida?" "Jah, saan küll,palju paremini kui üldse olen saanud" ma naeratasin arstile ja arst ütles siis "selge, siis saate te täna välja." Ma rõõmustasin ja hakkasin asju kokku panema. Järsku võttis Frank mu käest kinni " lase lahti" ütlesin ma talle ja sikutasin oma kätt, Frank lasi lahti ja käskis " ütle, et sa tuled mind veel vaatama, Geitlyn, ütle!" "Ma ei saa kahjuks" oli mu viimane vastus ja juba ma sammusin uksest välja. Sander juba ootas mind. Ta võttis minust kinni ja me läksime tema juurde.
Olles Sanderi toas ütles mulle Sander äkkitselt " tead Geitlyn, sa ei tea kogu tõde minu ja mu kamba kohta ja mu õe kohta"
"Kes su õde üldse on?" küsisin ma uurivalt. Ta õde tuli sisse ja ütles, et ta on Olivia ta hüüdnimi on Liv. Siis hakkasid Sander ja Liv rääkima kogu tõde. Alustas Sander "......... ."

❤️<Eva>❤️