Muutuv elu

25.osa, Daniel??

Keerates akna poole nägin ma, et sealt tuleb sisse Daniel. Kuidas ta teab et ma siin elan? Kuidas ta Saksamaale sai?
"Oi sinu laps?"

"Jah, aga mida sa siit tahad? Ta ei puutu sinusse!"
Ma hakkasin Sanderit karjuma. Teda ei tulnud.
"Sul pole mõtet karjuda, kedagi pole"

"Mida sa tegid nendega?"
Küsisin ja hakkasin ukse poole jooksma. Daniel läks ukse ette ja ütles, et kõik läksid ise ära.

"Usun jaa, kuule, mu lapsel on süüa vaja, lase meid alla, enne kui politsei kutsun"

"Nii noorelt laps? Ja sa saad teda ju siin ka toita"

"Ise oled noor! Ma olen 18 ja ma ei hakkaks oma last SINU nina all toitma!!!"
Daniel tegi suured silmad pähe. Ma ei saanud aru mis tal viga oli, aga igal juhul ta läks kohe aknast välja tagasi ja kui õue vaatasin jooksis ta minema.
"Argpüks"
Ütlesin ja läksin alla. Kedagi polnud. Nagu wat?? Läksin siis istusin elutoa diivanile ja toitsin Lysannet. Varsti tuli Sander koju.
"Halloo!" Hüüdis Sander uksest sisse astudes. Ta tuli elutuppa.
"Noh, kus sa olid?" Uurisin kohe.
"Poes käisin" vastas ta.
"Ja kus kotid on?"
"Autos"
"Kus teised on?" küsisin Lysannet diivanile pikali pannes.
"Nad kolisid ära"
"Midaa? Miks minule keegi midagi ei rääkinud?"
"No nad tahtsid et see üllatus oleks, nad ütlesid, et on parem kui meil on eraldi kodu" ütles Sander võttes külmkapist limonaadi ja kallates seda klaasi.
"Okei, kuule kas sa saaksid natuke Lysannega kodus olla? Ma tahaks emal külas käia, ta pole mulle helistanud ega võta mu kõnesid vastu."
"Muidugi kallis" oli Sander nõus ja läks tegi Lysannele musi.
"Aitäh"
Ma läksin pesema. Pärast vahetasin riided ja tegin oma juuksed krunnist lahti.
"Ma toon siis poekotid ka pärast autost ära" ütlesin Sanderile tehes Lysannele musi. Siis suudlesime Sanderiga ja ma läksin koridori. Panin enda jaki selga ja kingad jalga ning läksin autosse. ( muide, mul on autoload, lihtsalt pole olnud autot millega sõita, nüüd on😀)
Käivitasin auto ja panin raadio tööle. Sealt tuli Are You With Me? Laulsin kaasa ja kui kell oli 17:35 jõudsin ema juurde.

Koputasin. Keegi ei vastanud. Avasin oma võtmetega ukse. Läksin sisse. Järsku hüppas köögist mingi vananaine välja.
"Mida te tahate siit?" küsis vananaine oma kähiseva häälega. Kui nägin, et ta võttis selja tagant noa üritasin olla ettevaatlik:
"Proua, te ei pea mind kartma, ma tulin ainult oma emale külla"
Naine pani noa ära ja küsis kas ma teed soovin, ma muidugi nõustusin. Istusin laua taha ja naine valas mulle teed.
"Tead tütreke" alustas ta millegi rääkimist.
"Sinu ema nimi on vist Karmen Mota? Oioi, su ema helistas üks päev mulle, kuna ma olen alati tahtnud siia kolida siis üks päev ta helistas ja ütles, et ta peab kiiremas korras siit Saksamaalt ära kolima, et ta elu on ohus ja mis ta kõik rääkis"

"Mu ema elu on ohus, miks?"

"Ega ta mulle ei rääkinud, aga ta käskis sulle öelda, et ta armastan sind väga ja ta loodab, et te saate oma poisi ja lapsega õnnelikuks. Ta tahtis veel sulle öelda, et sa ei näe teda enam kunagi."

"Appi!" ütlesin mina ja jooksin autosse.
"Aitäh teile kõige eest" ütlesin veel vananaisele, kui ta uksele tuli.
"Pole midagi, tule veel millalgi, näiteks oma lapsega ja mu nimi on Evi"
"Selge! Head aega!"
Terve sõidu aeg tampisin ma vastu rooli. Miks ma talle ei helistanud kui ma haiglas olin? Miks ma talle ei öelnud et ma halvatud olen, võibolla oleks ta ka minuga seal haiglas olnud!

*kell 21:12*

Astusin kurvalt uksest sisse. Sander jooksis elutoast minu juurde.
"Mis sul viga on Geitlyn,miks sa telefonile ei vasta??"

"Mu..mu ema kolis ära!"

"Kuhu? Miks?"
Läksime Sanderiga elutuppa, rääkisin talle loo ära ja pärast Sander hakkad naerma. Ma tõukasin teda
"Mida sa naerad see pole nalja asi!"

"Usud seda vananaist?"

"Muidugi Evi ei olnud ka nii vana u 63 vms! Kus Lysanne on?"

"Ta on üleval, magab,ta ei tahtnud väga ilma Emmeta magama jääda, aga lõpuks kui ma talle selgitasin, et mina olen issi, jäi ta magama."
Ütlesin Sanderile okei ja läksin ise ka magama. Sander jäi veel telekat vaatama.

*hommik kell 06:23*

Ma tõusin Lysanne nutu peale. Hõõrusin silmi ja siis ehmatasin, kui ...... .

<Eva>