Juhuslik valik • a.i

3.

Olin Irist jälginud juba nädala ja nii mõndagi uut tema kohta teada saanud.

Istusin kohvikus laud temast tagapool ja kirjutasin märkmikusse asju üles. Olen tähele pannud viimase aja jooksul, et siin kohvikus ta oma aega ainult veedabki. Kas siis raamatut lugedes või niisama mõtiskledes. Ja mina mõtlesin, et tal on kiire ja kirev elu. Ma ei saanud enam kaua siin istuda ja mõtiskleda neiu üle, sest ma pidin hakkama minema. Korjasin oma asjad kokku ja sammusin kohvikust välja pargi suunas. Parki jõudes võtsin pingil istet ja jäin Irist ootama, ma teadsin tema igapäevast ringkäiku ja täpseid kellaaegu. Täna oli mul kavas teda pildistada, et paar tükki panna ka märkmiku vahele ja muidugi seinale. Võtsin kaamera kotist välja ja asusin pildistama, olin jõudnud teha paar pilti kui Iris mind märkas.

,,Mida sa enda arvates teed?'' küsis neiu mulle lähemale astudes. Ta oli vihane.

,,Arvatavasti pildistan'' vastasin talle ükskõikselt ja pildistasin pingist eemal olevat tuvi.

,,Sa oled see sama kutt sealt kohvikust.'' mainis Iris.

,,Võimalik, aga mul on tegemist.'' vastasin kiirelt, et suurematest jamadest pääseda.

,,Sa ei lähe kuskile, sest kõigepealt kustutad need pildid ära mis sa minust tegid.'' rääkis tüdruk tõsiselt.

,,Mida sa ajad? Sorry, aga sa pole ainuke fotogeeniline asi siin pargis.'' vastasin irooniliselt.

''Ja pealegi kui sa pead ennast tuviks, siis kahjuks pean sind kurvastama. Sa pole tuvi.''

Keerasin oma pilgu uuesti lindudele ja tegin neist paar klõpsu. Parem oleks, et mu siiras linnuhullus usutav välja näeks.

Ta pööritas oma silmi ainult sellepeale.

''Nii, et sa siis ei pildistanudki mind?'' küsis neiu mõni minut hiljem vaikselt ja oli suunanud pilgu maha oma tennistele.

Ta oli järsku nii tagasihoidlik ja kohmetu.

''Ei, ma pildistan siin pargis linde.''

Nägin kuidas neiu näost punaseks tõmbub, ta ei julgenud mulle otsagi vaadata enam.

''Ma väga vabandan, et niimodi peale lendasin.'' vabandas ta ja sammus kiirelt minust eemale.

''Kuule, see pole midagi!'' hüüdsin järele talle.

Iris ei vaadanud peale seda selja taha, ta vaid kiirendas veel rohkem oma sammu.

Hingasin kergendunult, kui olin pääsenud järjekordsest jamast. Ma tõesti arvasin, et ta ei jää mind uskuma. Mu jälgimine on jõudnud uuele tasemele - neiuga silmast silma rääkimine. See pole kohe kindlasti midagi üksluiset, vaid hoopis midagi paremat.

Avasin võtmetega välisukse ja astusin koridori sisse. Poisid polnud kodus ja see sobis mulle väga. Sammusin rahulolevalt trepist üles oma tuppa, kus ma jälle laua taha istusin, et uued pildid arvutisse laadida. Mõne minuti pärast olid paar fotot Irisest ja hunnik fotosid tuvidest välja prinditud. Ühe piltidest panin oma märkmiku vahele, teise seinale. Kuulsin alt ukse sulgumist, mis andis teada poiste tulekust.

,,Ash, oled kodus?'' hüüdis Michael.

,,Ma olen üleval!'' vastasin talle ja panin kiiruga fotod seinale.

Juba kuulsin kostuvaid samme trepil, mõne hetke pärast avanes uks.

,,Kuidas bowlingus läks?'' küsisin Michaelilt.

,,Hästi, sa oleksid pidanud nägema Calumit...ta pidi peaaegu koos kuuliga minema kurikaid pikali lööma.'' naeris Mikey.

,,Ma kuulsin küll sind!'' hüüdis Cal vihaselt.

,,Anna andeks Cal, aga see oli tõesti hurmav vaatepilt!'' vastas Michael.

Nüüd hakkasin ka mina naerma.

,,Mul oli hea meel teile rõõmu valmistada, härra Clifford!'' hüüdis Calum härrasmehelikult.

Võisin ette kujutada kuidas ta meile kummardus, just nagu näitleja rahvale peale etendust. Istusin tagasi oma laua taha ja millegi pärast Michael toast ei lahkunud veel. Ma otsustasin sellest mitte välja teha ja jätkata oma tegevust. 

,,Kas sa tahad minuga veel millestki rääkida?'' küsisin noormehelt, kui olin seinalt paar pilti maha võtnud.

,,Noh, võib ka nii öelda.''

,,Ma mõtlesin täna sellele pikalt..sellele sinu niinimetatud hobile ja me pole kunagi küsinud miks just selline hobi.'' rääkis Michael.

,,Te siis tahate teada miks mul selline hobi?'' küsisin.

,,Oleks tore küll!''

,,Ma arvan, et te tulete ise selle peale miks.'' vastasin talle.

,,Ei tea kuidas?'' kuulsin sosinat ukse taga.

Avasin järsult oma toa ukse, kust vaatasid otsa mulle Calum ja Luke. Vaatasin Michaelile kurjalt otsa.

,,Niimoodi siis pressitakse vastuseid välja.'' küsisin kurjalt Mikeylt.

,,Ash, ma ei teadnud, et nad pealt kuulavad.'' vabandas Michael.

,,Vahet pole, ära vabanda!'' nähvasin mina.

Võtsin tooli leenilt musta dressipluusi ja panin selle selga.

,,Ashton,'' ütles Michael jälle.

,,Ma lähen hingan värsket õhku.'' vastasin tõredalt ja lahkusin oma toast.

Tõmbasin koridoris jalga oma kulunud tennised ja väljusin majast. Olin teel järve suunas, kus tavaliselt käin mõtteid korrastamas. Tõmbasin dressika kapuutsi pähe, et hoiduda fännide eest ning otsustasin läbi pargi minna. Nägin juhuslikult eemal Irist, kes rääkis telefoniga. Ta oli üsna vihane ja endast väljas, kui kõne lõpetas. Otsustasin siiski edasi kõndida ja mitte stoppama jääda. Kõndisin neiu järel, aga hoidsin siiski vahet meie vahel. Lõpuks sai mul tema järel käimisest villand.

,,Hei, kõik hästi?'' küsisin tema kõrvale ilmudes ning oma kapuutsi veidi kergitades.

Neiu ehmus mu äkilise tuleku peale. Ta ei julge siiani mulle otsa vaadata.

''Jah'' vastast Iris peale pikka vaikust.

''Miks te seda üldse küsite?''

Naljakas, ta teietab mind.

''Sa tundud kuidagi endast väljas olevat.'' laususin teda vaadates, ta pilk oli ikka veel naelutatud kõnniteele.

Ta ei vastanud mulle midagi.

Peab mainima, et ta on oma tagasihoidlikuse ja ara olekuga väga armas.

Meie teed läksid lõpuks lahku ilma sõnagi lausumata üksteisele.

*

Hei!

Ma pole ei tea kui ammu kirjutanud, aga kirjutasin.

Loodan nüüd hakata wattpadis aktiivsemaks nii, et hoidke silmad lahti! Võimalik, et millalgi tulevad ka teistel raamatutel uued osad :)

AGA rääkides sellest raamatust,

kuidas see peatükk meeldis?

Ootan tagasisidet nii, et olge lahedad! xx

Comment\VOTE

Elina xx