Juhuslik valik • a.i

4.

''Üks, kaks, kolm'' laususin oma trummipulke rütmis kokku lüües. Olime just alustanud otsast peale Jet Black Heart looga.

Meil käisid proovid üha tihedamini, kuna tulemas oli kontsert. Muidugi oli veel pikkade proovide põhjuseks minu nõme hobi. Poisid tahtsid, et ma rohkem bändile keskenduksin, mitte mingile tüdrukule pargist.

''Teeme veel Catch Fire'i läbi ja siis on tänaseks kõik.'' pakkus Calum, ilmselt juba sellepärast kui tüdinenud ja solvunud nende peale olin.

*

''Kuidas sul läheb?'' küsis Michael, kui auto poole jalutasime.

''Hästi'' vastasin napisõnaliselt ja avasin autoukse.

Michael jäi hetkeks seisma, et mu vastuse üle mõelda.

''Kuule anna andeks, et selle sinu hobiga sulle nii peale käime.'' vabandas nüüd ka Luke.

''Lihtsalt keskendu õigel ajal bändile ja muul ajal tee mis tahad.'' seletas Calum.

Seisin auto lahtise ukse juures ja vaatasin kõigile kordamööda otsa.

''Ma olen alati oma hobi ja bändi asjad eraldi hoidnud!'' rõhutasin igat oma sõna.

Ristasin käed rinnal. Ma olin pettunud, et nad minust nii arvasid. Bändi tegevusi olen alati kogu oma hingega teinud, sest mulle meedib seda teha. Nüüd poisid arvavad, et ma ei ole piisavalt mõtetega kohal. Täiesti uskumatu!

''Ma tahaks nüüd koju minna, kui see teile sobib!'' ütlesin teravalt ja istusin autosse, pannes ukse kõvemini kinni kui oleks tahtnud.

Autosõidu ajal oli meie vahel täielik vaikus. 

Peagi auto peatus ja ma astusin sealt koheselt välja maja suunas. Koridoris tõmbasin jalast oma kulunud saapad ja kiirustasin üla korrusele oma tuppa. Viskasin teksatagi toolile ja silmitsesin oma aastaga täitunud seina.

See aasta jälgimist pole asjata olnud, sest ma olen jõudnud Iriseni. Ma pole kunagi varem jälgitavale vahele jäänud ja temaga veel silmast silma rääkinud. Ma ei saa oma jälgimist pooleli jätta, sest võib juhtuda veel midagi põnevat. Istusin voodile ja lasin enda seest raske ohke välja. Kõik minu niinimetatud hobiga seonduv on väga stressirohke. Nii keeruline on seda õiget leida. Ärge saage minust valesti aru, selle jälgimise juures on plusspunkte ka. Vahest kui olen liiga selle kõige sees, tunnen ma ennast haige psühhopaadina.

Raputasin selle mõtte peale oma pead. Ei, psühhopaat ma pole!

Haarasin voodi kõrvalt oma seljakoti ja otsisin sealt välja oma märkmiku. Lehitsesin seda, kuni jõudsin Iris Fosterini. Vedasin näpuga järge kellaaegadel ja jäin pidama kella poole kuuesel ajal. Samal ajal viskasin pilgu telefonis olevale kellale. Kolmveerand kuus. Enne kaheksat ei tohiks ta kohvikust lahkuda. Panin oma märkmiku seljakotti tagasi ja viskasin koti endale õlale. Võtsin toolilt teksatagi ja jalutasin oma toast välja.

''Calum ei mõelnud seda nii nagu see välja paistis.'' ütles Michael vabandades minuga koridori kõndides.

''Ma sain aru, kõik on hästi.'' vastasin talle ja panin endale saapad jalga.

''Ära muretse, ma hoian bändi ja hobi eraldi.'' väljendasin ennast arusaaadavalt ja astusin välisuksest välja.

*

*

Astusin sisse kohvikusse, kus ma teda teist korda näinud olin. Õhtuse aja kohta oli inimesi siin üllatavalt palju, ühtegi vaba kohta ei tundunud olevat. Otsustasin lõpuks edasi kõndida letini, kus seisis noor tütaraps. Tema veel puudus. Hakkasin kiirelt oma teksatagi taskutest päikseprille otsima, aga kahjuks olin need koju unustanud. Loodan, et ta ei tunne mind ära.