Because of Them (Horan, Eksole Üllatus2)

7.osa/ "Okei, Niall ma annan alla..."

Muidugi polnud see eraolukord. Lihtsalt taheti, et me koju saaks. Vältida probleeme. 

Muidugi olime me ka väsinud ning pikk reis oli selja taga. "Emme,  ma olen niiii väsinud. Kas ma saaksin magada?" Tuli Eleanor kööki ja viskas ennast pikali. Mason oli turvahääligaköögilaual ning lutsutas oma lutti ja magas. "Muidugi tütreke" naeratasin. "Kas issi saab mind saatma palun tulla?" Vaatas tütar maha ja Niall astus just tuppa. "Ma loodan, et jah" vaatasin Horan'le otsa. "Mida?" Ehmus kutt. "Eleanor soovib issiga tuttu minna" ütlesin. 

Niall võttis Eleanor' sülle ning lahkusid üles korrusele. Mina aga panin asjad külmkappi ning võtsin turvahälli, milles magas Masi. Viisin poisi elutuppa põrandale. Üritasin ta ettevaatlikult sülle võtta, ta ei ärganud. Vedas. 

Võtsin pojalt välisriided seljast, sest see oleks halb kui meie beebi üle kuumeneks. Asetasin poisi enda sülle ning istusn diivanile. Panin pleedi meile peale, panin teleka vaikselt tööle ning vaatasin simpsoneid. 

.

.

"Hei, Diana.. Diana.. Keegi helistas sulle" tuli Niall mu juurde. Ma olin magama jäänud. "Kus Mason on" ehmusin. "Ta on ammu üleval. Ta on siin samas" naeratas Niall ja poeg roomas just diivani poole. Võtsin ta sülle. "Kas sa igatsesid ka emmet sel ajal mil eemal olid" naljatasin. "okei nali pojake. Issiga on ju olla nii hea" naeratasin ja Mason asetas oma pea mu rinnale. 

"Heii, kas sa polegi issi laps või" imestas Niall. "Ma ei imestaks. Issi oli ju meil eemal.. " Oehh.. Ma parem ei tuleta meelde. "Diana.. Ma sellest tahtsingi rääkida.." istus Niall minu kõrvale. "Mu ema tuleb täna siia, võtab Mason' ja Eleanor' kui sulle sobib. Ma tahan sinuga koos aega veeta. Tuua see aeg, need kaotatud tunnid, sekundid ja minutid tagasi. Need päevad ja kuud tagasi..." Selle kutil on praegu tõsi taga.. Tegelt ka.. Appi. Ma ju ei saa talle vastata nende tunetega, kui ma ediselt olen ka Harry'sse kiindunud. Ma võiks lihtsalt põgeneda. 

Tahan kaduda, lihtsalt vajuda maalla.. Oleks see vaid võimalik. Aga äkki on? Äkki saan ma joosta minema..

Okei see viska peast Diana. Sind leitakse niikuinii.. 

"Diana, oled sa siis õus?" Noogutasin vaid. Mul ei tulnud sõnad suust välja. Ma olen samas ka ju shokis. Tuuakse selline võimalus alguses.. Siis.. Ah mida perset lõpeta Diana. 

"Jahh, Niall.. Ma olen nõus" naeratasin. "Emme peaks kohe siin olema" hüppas Niall just püsti. Nagu oleks ta viiene kes sai äsja kaua oodatud kaisukaru...

Miski teeb mind rõõmsaks, aga miski siiski on mu sees nii katki, et seda suudaks vaid tema oma sooja sõnaga parandada... Ma ei saa.. Ma pean, pean olema oma laste isaga.. Ma ei saa midagi muuta..

Ma armastan Niall', kuigi.. Ahh las olla.

.

.

Maura just lahkus Mason' ja Eleanro'ga. Ma natuke isegi nutsin. Eleanor tuli aga kohe minu juurde: "Emme, ma tahan jälle issiga koos olla, seega mina ja Mason lähme meie toreda vanaemaga kaasa, sest meie tahame olla sama palju issiga kui sinuga." ning siis Eleanor kallistas mind tugevalt. 

Mul on selline tunne, et mu tütar oleks nagu suur inimene, kes toetab mind. Kuid siiski on ta veel alles 3 kolme pooleaastane pisipiiga, kes oskab ja tahab palju.

Kui nad lahkusid, siis Niall kallistas mind tugevalt. "Diana, mul n nii kahju, mis ma tegin... Diana, see oli minu süü.. Minu süü, et ma nii läksin Selena juurde. Ja viga oli, et ma lapsed sinult võtsin, viisin Eleanor' temaga kohtuma, võtsin Mason' enda juure elama. Tegin sulle palju sellega haiget.. Ma pean selle heastama-" "Shh, Niall.. Ei olnud sina süüdi.. Mina olen ka.. Harry ja kõik see.. Ainult sina ja Selena pole süüdlased, mina olen ka koos Harry'ga" "Ära valeta" raputas Niall pead. "See on vale" ütles ta.

"Okei, Niall ma annan alla. Jah sina oled süüdi, et meid maha jätsid, siis vanema lapse selle eide ninaalla viisid ning hiljem ka mu poja võtsid ära. Mu pisikese beebipoisi, kes ei saaks ju ilma emata hakkama. Nutsin iga öö end magama, sest kartsin nii väga, et ühel päeval mu poeg kutsub hoopis teda emaks, mitte mind.. Jah, see oli valuss.. Aga ma tean, siis oli ka valus kui sa kuulsid, et mina ning Harry oleme koos.. Ma tean seda, Niall. Ära valeta" miks ma pisardan?

"Jah, sul on õigus,  Diana. Mulle ei meeldi sind kellegi teisega näha." Niall võttis mu enda embusesse. "Mul oli teid raske koos näha...-" "Shh, see on möödas mu kallis" ta silitas mu pead.. Mulle tundus, et ta nuttis, sest mu juustele tilkusid pisarad. Vaatasin enda üles, ta tõesti nuttis.

"Niall, ma ei suuda enam. Ma ei taha enam nii elada. Ma ju armastan sind nii väga. Lihtsalt nii väga, et ma ei suuda neid sõnadesse tegelikult panna. Tegelikult ma ei tea, kui kaugele ma sind armastan, aga ma tean, et see on kaugemale kui universiumeid on olemas" Ma kallistasn Niall' tugevalt. 

Ma sain tagasi tugeva kallistuse. "Kas me oleme nüüd taas?" Naeratas ta läbi pisarate.. 

.

Raputasin pead. Ta vajus ära... "Loomulikult, mr. Horan, ma enam ei jäta sind" kallistasin teda ning ta suudles mind....

.

.

See on väga lambine osa, seega igav ju eks :D Loodan, et tegelt meeldis. Sorry vigade pärast. Ma lihtsalt tundsin, et pean siia selle kirjutama täna :D Ja muidugi, hilist sõbrapäeva teile :) Teie Liz x