California

1

Esimene koolipäev, mõte sellest tundus juba põrgulik. Sättisin oma valget pluusi, mille oli ema mulle nädal aega tagasi siia kolides poodlemise käigus ostnud.

Ütleme nii, et kõiges oli süüdi isa suurepärane töö pakkumine, teisel pool maakera, siin Ameerikas. Ma olen küll tohutult õnnelik tema pärast, aga mul oli raske Rachelist lahti öelda. Kuigi ta lubas mind külastama tulla, nii pea kui võimalik.

„Clara, oled valmis?" hõikas ema alumiselt korruselt. Noogutasin endamisi pead ja viskasin viimase pilgu peeglisse.

„Tulen," vinnasin oma koti üle õla ja jooksin trepist alla. Viskasin tennised jalaotsa ja väljusin autosse, kus ema mind juba ootas.

„Oled närvis?" küsis ta, kui turvavööd kinnitasin. Ema hakkas kooli poole sõitma, mis oli meile vaid mõned sajad meetrid.

Turtsatasin naerda. „Sa teed vist nalja? Ma lähen praegu kooli, kus keegi mind ei tea ja mina ei tea kedagi. Ei, ma pole üldse närvis," närisin huult ja ladusin sõnu üksteise ette. „muidugi, ma olen närvis!" plahvatasin.

„Rahune, kõigepealt vii ennast asjadega kurssi, ma ei käsi sul kohe sõpru leida, tunne ennast mugavalt. Ma loodan, et sa viid oma eesmärgid täide siin, Santa Cruz'i keskoolis," rahustas ema mind ja innustas takka.

„Eesmärkidest rääkides, emps ma ei tea..." ohkasin. „Ma ei taha tuupur välja näha,"

Naine keeras auto kooli parkalsse. „Ära siis tunnis tähelepanu endale tõmba, väljenda oma oskust testides," pakkus ema. „ja Clara, ilusat esimest koolipäeva,"

Väljusin autost. „Jah, edu mulle," naeratasin ja lõin autoukse kinni.

Kõndisin esiukseni, mille kiiresti avasin ja koolimajja kõndisin. Olin sattunud esifuajeese. See oli isegi päris viisakas. Edasi läksid kappide rivi, mõlemal pool seinu.

Võtsin sammud koheselt direktori kaineti poole ning küsisin oma kapikoodi. Direktor andis mulle peale kapikoodi, veel tunniplaani ja klassikabineti numbrid. Tänasin meest ja suundusin oma kapi juurde.

Võtsin kapist õpikud, mis oldi sinna juba eelnevalt pandud. Tunniplaani vaadates algas mul esimesena ajalugu. Vaatasin ära ka klassinumbri, mis ütles kakssada viiskümmend seitse.

Jah, see ütles palju.

Vaatasin kahele poole koridoris, ja kuhu ma peaksin nüüd minema?

Ma ei julgenud kellegilt küsida nii, et mul tuli see ruum ise üles leida.

Vantsisin trepist üles vaadates esimesele korrusele justkui numbrid suurenesid, tundsin kergendust. Keerasin teisse trepikotta, et kiiremini jõuda. See tundus väike ja tühi nii, et mulle sobis.

Läksin nii mitu korrust, kui jõudsin viimase korruseni. Vaatasin esimest ust, mulle vaatas vastu number sada kolmkümmend.

„Pagan," pomisesin. Mul oli ainult veidi üle kahe minuti aega, et klass üles leida.

Tundsin, et mul oli aeg alla anda, ma olin lootusetult hilinemas, esimesel kooli päeval.

„Oled lootuselt eksinud?" kuulsin oma selja taga mehe häält. Keerasin ennast ümber. Ahmisin vaikselt õhku, et mitte näost punaseks minna. Kutt toetus seinale ning vaatas mind ülevalt alla. Tundmatu seljas olid pealtnäha kallid ja korralikud riided, mis sobisid ta näolapiga ja keha ehitusega ideaalselt. Kutt tõmbas korraks käega läbi juuste ning ajas pea viltu. „Ma pole sind siin varem märganud, oled uus?"

Noogutasin. „Londonist,"

„Tyler," ulatas kutt oma käe, millest ma kinni haarasin ja raputasin.

„Clara," naeratasin Tylerile.

Mul tuli meelde, et tund võis iga hetk hakkata. „Kus on klass number kakssada viiskümmend seitse?"

Ta muigas. „Ma ei tea klassinumberid, mis aine ja õpetaja?"

„Ajalugu. Mr. Willingham, tead kus see on?" küsisin lootvalt.

Poiss lükkas mind trepikojast välja, koridori ja juhatas koridori lõppu. „Ma tulen siia järgmine tund, ma olen kaheteistkümnendik,"

„Noh, ma olen kümnendik," naeratasin. „ja aitäh sulle,"

Tyler vaatas mind ning naeratas. „Pole tänu väärt,"