Mu elu oli rõõmu täis.
Kuni tulid Sina.
Ma armusin Sinusse iga päevaga aina rohkem.
Sa küsisid kas ma tahaks olla Su tüdruksõber
See oli parim päev mu elus.
Loomulikult vastasin Su küsimusele jaatavalt.
Möödusid nädalad.
Mul oli naeratus koguaeg suul.
Kuid siis hakkasid Sa mõnitama.
Ja mu süda murdus.
Sa jätsid mu maha.
Ma olin voodis pikali,
Kuulasin muusikat ja nutsin.
Alguses mõned tunnid,
Kuid need tunnid muutusid päevadeks.
Päevad nädalateks.
Lõpuks võtsin end kokku ja tõusin.
Ma olin nii väsinud sellest kõigest.
Sellest nutmisest.
Sellest elust.
Ma oleksin endale lõpu teinud.
Kuid ma ei suutnud.
Nüüd on mu suurim soov
Su ununstada.
Kuid ma ei suuda.
Sest armastan Sind siiani.
Sa tegid mulle haiget,
Vahel teed seda veel.
Kuid ma armastan Sind siiani.
Ma tahaks Sulle seda öelda.
Aga Sa ei mõistaks.
Sest Sa mõtled ainult endale.
Sa tahad, et Sul oleks hea,
Kuid Sa teed mulle sellega
Veel rohkem haiget.
Sa ei tea seda valu,
Sest Sa pole seda kunagi tundnud.
Sa ei tea kui valus mul on
Kui ma Sind näen.
Mu südamesse
Lööb tohutu valu.
Eriti siis,
Kui oled mingi tüdrukuga.
Tùdrukuga, kes pole mina.
Mul on alati tunne, et ma tahaks nutta.
Kuid Sina ei tee teist nägugi,
Kui mind näed.
Sa ei hooli.
Sa pole seda kunagi teinud.
Sa kõigest mängisid mu tunnetega.
Ja nüüd,
Kõigest naerad selle peale.
Ma ei saa aru,
Miks Sul oli vaja
Mulle haiget teha?
Ma ei ole Sulle kunagi
Haiget teinud.
Ma meenutan iga õhtu
Meie chatte.
Vahest isegi loen neid.
Ja siis on see koht,
Kus ma jälle nutan.
Miks Sa teed mulle nii?
YOU ARE READING
Unspoken words//Est, Eng//
PoetryYou make my world worth living in - Djessicajuan Highest rank: 2 in poetry