Two Broken Souls

Two Broken Souls 23 - Toxicity

Neiu vaatas aknast välja, millelt peegeldus õhtu pimedus vastu. Silmad poisile pöörates ning käe talle ulatades lausus „Ma ei suuda siin toas olla. Kas tuleksid jalutama?"
Jagger kortsutas kergelt kulmu, mitte aru saades mis just juhtus. „...Okei, muidugi." Ning sellega tõusis ta püsti.



Kuna poiss ei võtnud tüdruku käest kinni, siis langetas ta käe ning tõmbas sellega läbi juuste ning läks toast välja, enne kingad jalga tõmmates. Ka Jagger pani endale jalatsid jalga ja jaki selga. Kui poiss välja astus, lukustas tüdruk ukse ning jäi korra vaatama enda kätt ja võtit. Ta kõndis rutakalt alla ukse poole ja kõndis koolist välja, lõpuks õues seisma jäädes ning raskelt ohates.
Poiss kõndis tüdrukule järgi. „Kus kimad nüüd?"
Zyron seisis endiselt ja vaatas poissi, pannes käed oma teksade tagataskutesse. „Ma ei saa vahepeal kaua ühes ruumis olla. Vajasin õhku... ja ma olen klaustrofoobik."
Teine jäi korra mõtlema, mida see sõna tähendab kuni lõpuks talle meelde tuli. Ta tõmbas tüdruku käe ta taskust välja ning ristas oma sõrmed tüdruku omadega. „No siis olen ma sulle toeks." Ütles ta muiates.
Neiu vaatas noormehe silmi ja muiatas õrnalt ning noogutas arusaadavalt. Poisi käest kinni hoides, astus ta sammu edasi. „Tule."
Poissmees kõndis tüdrukuga kaasa. „Kas on veel asju mida ma teadma peaks."
Zyron ütles rahulikult. „Mu isa hoidis mind väiksena luku taga, kui ma pahandust tegin." samal ajal edasi kõndides.
Poiss mõtles korraks, kas hakkab kohe järele pärima. Lõpuks küsis „Sellest siis klaustrofoobia?"
„Jah. Ma ei saa kaua olla ühes toas, ega kellegi lõksus." Tüdruk togis kinganinaga väikest kivikest enda ees.
Jagger vaikis hetke ja vaatas maha. „Kas ma tekitasin sulle siis lõksus olemise tunde?"
Tüdruk ohkas. „Mitte nagu... Mitte nii palju. Seda suutsin kannatada, aga..." ohkas jälle. Tegelikult ei tahtnud ta, et keegi näeks teda sellisena, nagu oleks tal midagi viga.
Poiss muigas õrnalt ning pani käe talle ümber õla. „Ära põe, kõik on korras nii kaua kuni sa mind veel näha suudad."
Neiu hammustas huulde ja vaatas enda kinganinasid, ohates vaikselt. „Little hurricane."
Jagger tegi ta põsele musi ja võttis uuesti ta käest kinni, hakates edasi kõndima.
Tüdruk kõndis temaga kaasa ning vaatas enda ette ja ümberringi. „Õhtul on alati igal pool rahulikum."
„Eks ta ole jah... Ohtlikum." Ta silitas pöidlaga tüdruku käelaba.
„Ohtlik pole väga, kui teisi inimesi ka ikka on." muiatas teine õrnalt.
„Ega ma ei lasekski sinuga midagi juhtuda." muigas ka poiss.
„Ma oskan ise ka ennast muidu kaitsta... Aga see on tore, kui keegi teeb seda vabatahtlikult minu eest."
„Mis sa omad mingit võitluskunsti või?"
Tüdruk muhatas. „Maybe... Käisin kunagi poksimas. Mu treener oli väga enesekindel naine ja ma tahtsin olla nagu tema." Muigas tüdruk endamisi.
„Väga hea... Enesekindlust peabki olema."
Nõrgem osapool noogutas ja vaatas endale vastu tulevat inimest.
„Läheks äkki sööma kuskile?" pakkus poiss välja ja vaatas neidu küsivalt.
„Nii hilja on veel midagi lahti? Muidu võime minna jah." Ta vaatas endiselt vastu tulevat inimest kuni ta neist möödus.
„Kuskil mõni grill kebab ikka on." Kehitas poiss õlgu.
„Hmm... No otsime kuskilt siis." muiatas tüdruk.
„Mingi poole kilomeetri pärast peaks olema üks. Vahest sõpradega käin seal."
„Okei," muiatas tüdruk.
Nad kõndisid paar minutit ning olidki Sultani kebabi ees. Nad istusid laua taha ja poiss vaatas menüüd.
„Mida sina meil siis sööd? Kui üldse sööd... Kõhnake oled meil..." küsis poiss ja muigas laialt.
Zy tõstis ühe kulmu üles ja vaatas poissi üleoleva pilguga. „Tead mu vanaema räägib nii."
Jagger naeris vaikselt ja armsalt. „Eks kõik vanaemad räägivad nii... Kunagi räägid sina ka nii." Poiss vaatas enda kaaslast muigega.
Neiu vangutas pead ja tegi mitte-mingil-juhul ilmega nägu ning muhatas. „Mkm, ma ei taha enda lapselapsi ära rikkuda."
„...Ja seepärast sa neid palju toidadki," naeratas poiss laialt.
Tüdruk raputas pead ja oli segaduses näoga. „Too much information."
Noormees naeris veelkord lõbusalt. „Aga mis me siis võtame?"
„Ma võtan endale kana wrap'i," muiatas tüdruk.
Poiss vaatas veel menüüd. „Ma võtan... sama ma arvan, aga teravama. Mida sa juua tahad?"
„Eeh, õunamahla" muigas tüdruk ja uuris poisi silmi.
„Okei," ta läks tellis asjad ära ja pärast seda istus oma kohale tagasi „Nüüd läheb natuke aega."
Tüdruk noogutas. „Mhm." Ta võttis laua pealt topsist kiles hambatiku ja hakkas seda vastu lauda surkima.
Jagger muigas ja vaatas tüdruku tegevust. Kui neile lõpuks valitud toidud kohale toodi, maksis poiss arve ära ning hakkas oma einet sööma.
Zyron vaatas kuidas poiss arve ära maksis ning istus paigal, ega hakanud sööma. „Sa ei saa minu peale oma raha raisata. Ma oskan ja suudan ise ka väga hästi enda eest hoolitseda."
„Sshh... Ära nüüd aja, see on põhimõtteliselt nagu kohting ja mina teen välja," ütles poiss sarmikalt naeratades.
Tüdruk hingas sügavamalt välja ja pööritas silmi, kuid jättis muige suule. Ta võttis oma kana wrap'i kätte ja hammustas sellest tüki. Poiss sõi ja jõi ning vaatas aknast välja. Zy jättis poole söömise peal pooleli ja jäi vaatama ühte kohta laual, endiselt sööki käes hoides.
Jagger märkas, et tüdruk ei liiguta ja muigas, tema silmi vaadates. „Millest sa mõtled?"
Neiu tõstis pilgu ja vaatas poisi silmi ning vangutas pead. „Millegist." Ta hammustas tüki oma söögist ja jõi õunamahla peale, pilguga ruumis ringi vaadates.
Noormees sõi varsti ära ja nõjatus vastu istet, rahulikult ohates ja tüdrukut muigega vaadates.
Zy mälus ikka seda sama tükki ja lõpuks neelab selle alla, pannes ülejäänud taldrikule. Ta toetas sõrmed laua äärele ja jäi jälle lauda vaatama.
Jagger imetles tüdrukut. „Olen ma öelnud kui ilus sa oled?"
Neiu vaatas uuesti poissi ja vangutas pead.
„Sa oled väga kaunis," ütles teine muiates.
Zy muiatas õrnalt ja ütles „Tänan," seejärel püsti tõustes ja kohvikust välja kõndides.
Poiss vaatas tüdrukule järgi ja ohkas, tõusis püsti ning läks talle järgi. „Zyron! Mis juhtus?"