Midnight Memories

2. peatükk

Nii palju votesid ja reade pole ammu näinud! Aitäh! Te olete parimad! Osa laul Onerepublic- Secrets. See osa tuleb veits lühem sest täna ei peaks osa tulema! Aga te olete nii parimad et teen rõõmuga!

Nessu POV

Ärkan üles imelikult valges toas. Kõik särab niiet ma ei saa isegi silmi lahti teha. Kus ma olen? Mu kyljes on mingid fakin juhtmed! Mida need arstid siin teevad mis muga eile juhtus! Ma tulin peolt koju ja kõndisin trepist ylesse ja siis.... ei mäleta mitte s*****i . Midagi pidi ju juhtuma kui ma mingi haiglas olen. Väga haige värk! Kus ema on ta peab ju ometi teadma.

Ema POV

Ma vaatan oma kallist tütart läbi akna. Väga suur kergendus on teda näha ärkvel peale seda kui ma ta hommikul leidsin trepi juurest maast lebamas vereloigu sees. Ta vaatab ringi. Huvitav kas ta otsib mind. Millest ta kyll mõtleb? Kas ta mäletab seda mis eile juhtus? Kindlasti on ta sügavas masenduses kui kuuleb et me peame ta Londoni reisi edasi lykkama. Ta ootas seda niii kaua! Ja pingutas kuldmedali saamiseks jõhkralt. Ta ei näe hea välja selles haigla öösärgis ja sidemes peaga. Ta pea oli täiesti lõhki ja yks jalaluu ja mõlemad käeluud murdunud. Nyyd ei teagi millal Londonisse saab minna. Paranemine võib kaua aega võtta.

Nessu POV

Ma leidsin ema mu palati akna tagant vaatamast. Ma pidin täna ju Londonisse minema aga see jääb vist nyyd ära. Mis ss ikkagi eile öösel juhtus. Tahaks jubedalt teada. Huvitav millest ema mõtleb? Ma loodan et olen homseks piisavalt terve et Londonisse lennata. Proovin ennast liigutada. Käed ja jalad valutavad jubedalt. Ma pean teada saama mis juhtus. Lehvitan emale ja viipan et ta siia tuleks. Ta astub mu palati uksest rõõmsalt sisse. "Mis minuga eile öösel juhtus? Ma ei mäleta midagi." kysin emalt. Ta vastav " Sa kukkusid eile arvatavasti purjuspeaga meie trepist alla ja ma leidsin su hommikul trepi ees maast verelombis lebamas! See oli niii hirmus ja ma kutsusin kohe kiirabi! Ma kartsin et sa oled juba surnud!" Mu ema hakkab nutma ja värisema oma hommikusest šokkist. Kui ma mõikab millise šokki ma oma emale tekitanud olin hakkab mul tast niii megakahju et hakkan isegi nutma. Räägime mitu tundi ja ss läheb ema lõunat sööma. Ma kuulan oma kõrvaklappidest muusikat. Keegi koputab mu palati uksele. See on Becca. Ta astub sisse ja ulatab mulle karamelli frappuccino. See on mu lemmikkohv. Ta on nii ettenägelik ja tore BFF. Me räägime terve pärastlõuna koos juttu. Õhtul läheb ta ära. Mu ema tuleb mu juurde ja soovib head ööd ning lahkub koju. Ma visklen pool ööd kyljelt kyljele kõrvaklapid peas. Lõpuks vallutab uni mu meeled.

Ma magan lõunani ja ärgates on mul poole parem olla. Käed ja jalad ega pea ei valuta enam eriti. Käed on enamvähem korras aga jalg tuleb kipsi jätta. Pea on veel sidemetes aga arst juba tuleb neid eemaldama. Ma lähen täna Londonisse. Mu emps viib mind autoga koju ja ma pakin oma asjad ära. Kaasa tuleb 2 kohvrit, käekott ja arvutikott. Mu mini-cooper saadetakse laevaga täna õhtuks Londonisse seega mu ema viib mind lennujaama. Ma saan londonisse! Ma olen üliõnnelik. Lennujaamas käin check-in-ist läbi ja astun lennukoridori poole. Mu ema lehvitab mulle ja ise nutab samal ajal. Talle lehvitades tulevad ka mulle pisarad silma.

Nautige! See on veits lyhike aga täna tuleb üks veel niiet rõõmustage!