Ohtlikult ilus

2. Osa

   Kätte oli jõudnud õhtu ning James pani selga ülikonna, ta lisas sellele veel mõned ehted ning ta oli valmis minema baari, mida külastasid ainult diilerid ja tumedad jõugud. Baari sai siseneda vaid kutsega, kuid sellepärast polnud vaja Jamesil muretseda. Olles salapolitseinik ning töötades FBI kasuks olid olemas tal kõik pääsmed mida ta ainult soovis ja vajas.
   Baar oli soliidne ning seal mängis hea muusika. Mõned rääkisid ning naersid omavahel kõhedat naeru, teised aga nautisid kalleid jooke. Valged ja tolmused ribad laudadel oli tavaline nähtus, samuti ka tabletid mida võeti joogiga sisse. Kuid siin polnud narkomaane ega kedagi kes oleks jäänud laksu alla. Siin olid vaid oma bosside heaks või omakasuks töötavad inimesed, kes teadsid piire.
   James oli siia tulnud vaid ühel eesmärgil, kuid ta pidi andma aega, ta oli õppinud, et kannatlikus on tema töös kõige olulisem osa. Ta tellis endale ühe viski ning jäi baarileti taha sellega istuma. Jamesil polnud mingit tahtmist reede õhtul istuda baaris, mis kubises kriminaalidest, ta põlgas seda paika väga, kuid ta oli väga hea teeskleja ning ta ei lasknud silmaotsaski sellel välja paista.
   Lõpuks ta aga tuli. Jamesi sihtmärk, kes oli võluv ja väga kaunis. Ta kandis musta liibuvat kleiti ning musti kontsakingi mis tõid ta jumekad jalad täiuslikult välja. Ta juuksed olid blondid ning ulatusid seljani ning ta kandis tagasihoidliku silmameiki punase huulepulgaga. James teadis selle neiu kohta juba kõike.   
   Neiu liikus baarileti poole ning istus Jamesist ühe tooli võrra edasi. Ta naeratas korraks Jamesile ning asus siis jooki tellima. Jodie võttis endale valge rummikokteili ning jäi ootama oma kaaslast vaadates korduvalt sissepääsu poole. James jälgis oma sihtmärgi iga liigutust nagu kiskja jälgib oma ohvrit, enne kui ta sammu teeb. Tüdruk tegi lõpuks telefonikõne ning kuuldavatest sõnadest sai ta ainult nii palju aru, et neiu kaaslasele tulid muud plaanid vahele. Tüdruk lülitas kõne kinni ning jäi pettunult oma jooki vaatama. Ta võttis sellest viimase lonksu ning jäi nõutult oma kohale istuma. James teadis, et nüüd peab ta tegema järgmise sammu, kui ta hakkab neiule lähenema. Ta istus tooli võrra edasi, neiu kõrvale.
   „Kas ma tohin?“ Küsis James ettevaatlikult osutades toolile. Neiu noogutas kergelt ning tõstis kergelt oma suunurki.
   „Muidugi, mu kaaslane ei ilmu täna välja.“ Ütles neiu kergelt, kuid tema hääles oli kuulda pettumust ja kurbust. James tundis iga emotsiooni ära kuulates inimest ning vaadates tema liikumist. Ta oli pidevalt jälginud inimesi ning ta sai alati aru, kui keegi valetas, oli kurb või närvis vaatamata sellel, kui hästi keegi oma tundeid varjata püüdis.
   „See on küll temast rumal.“ Üritas James neiut lohutada ning ta vastas talle naeratusega.
   „Pigem oli minust rumal teda usaldada,“ Vastas neiu keerutades näppude vahel tühja klaasi. „Igatahes minu nimi on Jodie.“ Ütles tüdruk naertades ning vaatas Jamesile otsa. Jamesile tundus aina rohkem, et tüdruk valetas oma nime kohta. Jodiena esitles ta ennast ka igalpool mujal, kui äärmiselt korraliku ja puhast tüdrukut. Kuid ta poleks arvanduki, et neiu oma tõelise nime avaldab.
   „Will,“ esitles end James hoopis kellegi teisena ning surus õrnalt neiu kätt. „Mul on tunne, et sa vajad veidi rohkem täiendust.“ Ütles James osutades Jodie klaasile, mille peale neiu vaid naeratas ja noogutas.
   James ja Jodie vestlesid tunde, nad naersid ning nautisid üksteise seltsi. James sai aru, et hakkas võitma Jodie usaldust, mis oli olnud ka tema esimene eesmärk tüdruku juures.
   „Mida küll sinusugune tüdruk sellises kohas teeb?“ Küsis James siiralt. Ta mõtles seda pooleldi tõsiselt, sest vestlusest neiuga sai ta aru, et temas peitub palju rohkem, kui välja paistab. 
   „See on väga pikk lugu. Tegelikult ei tahaks ma üldse sellega siin seotud olla kuidagi moodi. Aga ütleme nii, et elu kohtleb meid kõiki erinevalt,“ Vastas Jodie sellepeale, muutudes korraks taas nukraks, kuid siis naeratas ta jälle. ,,Sa peaks ju teadma, või meeldib sulle lihtsalt niisama sellistes kohtades jooke tellida ja ilusate neiude numbreid lunida?“ Küsis Jodie naljatades ning ka James  hakkas naerma paljastades oma perfektse naeratuse.
   „Ma pole veel numbri küsimuse juurde jõudnud!“ Vastas selle peale James süütult.
   „Ma annaks sulle nii kui nii. Võibolla.“ Ütles Jodie ning ta mõtles seda tõsiselt.
   „Mille pärast?“
   „Sellepärast, sest sa oled ainuke inimene kes on mind suutnud viimasel ajal tõsiselt naerma ajada ja unustama selle mis mind ümbritseb,“ Vastas Jodie Jamesile silma vaadates. „Sinuga oli väga tore aega veeta, Will, järgmised joogiringid on minu nimel.“ Ütles Jodie ning tõusis toolilt. Ta soovis Jamesile veel head õhtut ning lahkus. Kui võluv neiu oli lahkunud tuli Jamesile meelde, et tüdruk polnud talle siiski oma numbrit andund, mis siis, et Jamesil oli see juba ammu olemas. James oli valmis lahkuma, kui nägi baariletil nelinurkset paberrätikut, mille nurka oli kirjutatud telefoninumber ja J- täht. Jamesi näole lõi muie ning ta õhtu oli korda läinud.