Ohtlikult ilus

15. Osa

   Jamesile ning Jodiele oli Borishi poolt must auto saadetud, mis nad sihtkohta viis. Kuigi siiamaani ei tundnud James end eelmisest õhtust hästi pidi ta end kokku võtma, sest ees ootas oluline õhtu. Ka Jodie oli ennast korda teinud ning tema välimusest ei paistnud üldse nagu ta oleks eile poole ööni linnapeal olnud. Ta oli endale tagasihoidliku meigi teinud ning ta kandis tumesinist liibuvat kleiti ning ta juuksed olid korralikus hobusesabas.
   Jodie ei teadnud isegi kuhu nad sõitsid, kuid see ei häirinud teda. Borish saatis talle tihiti auto järele, mis ta õigesse sihtpunkti viis, ilma, et ta teaks kus ta õieti on. Auto sõitis rahulikult linna poole ning peatus pilvelõhkujast hotelli ees. Jodie astus autost välja, James tema järel. Autojuht oli Jodile andud täpsemad juhised kuhu hotellis edasi minna.
   Nad liikusid läbi luksusliku fuajee lifti poole ning sõidsid eelviimasele korrusele. Jodie mainis Jamesile, et pole varem siin olnud aga Borish valis tavaliselt kohtumiseks alati väljad uhked hotellid või kontorid, sest ta armastas luksust.
   Kui lift oli õigele korrusele jõudnud liikusid nad mööda koridori toani ning Jodie koputas mõned korrad uksele. Ukse avas Borishi üks turvameestest. James tundis ta kohe ära, sest oli mitmeid temasuguseid mehi näinud eelnevalt kohas, kus ta Borishiga esimest korda kohtus.
   Borish naeris samal ajal ühe khaki värvi ülikonnas oleva mehega, kui James ja Jodie ruumi edasi liikusid. Neid nähes tervitas Borish neid šampusega. Jodie naeratas Borishile haarates šampanja ning võttes sealt lonksu.
   „Palun, tulge edasi, meil on palju rääkida." Sõnas Borish ning osutus luksuslikele nahast diivanitele. Ruum oli väga avar ning luksuslik. Toas olid valged nahkdiivanid ning klaasist lauad. Vaade mis avanes linnale oli imeline. Kõik olid valgustatud ning silmapiir ulatus veel linnast edasigi. Näha oli valgustatud kirikutorne ja värvilistes tuledes olevaid väljakuid.
   Jodie istus mugavalt diivanile ning lasi Jamesi kohe enda kõrvale istuda. Ruumis oli kolm turvameest ning lisaks Jodile ja Jamesile veel kaks meest, kes paistsid tähtsad. Ilmselt töötasid nad Borishi kasuks mõtles James. Jodie paistis neid teadvat kui ta  ühele neist naeratas ning soojalt tervitas, teisele ta vaatas aga kibedalt korraks otsa. Liftist sisenesid veel kaks tundmatut meest ning Borish kutsus nad enda juurde istuma. Meeste nimed olid Jake ja Raul ning ka nemad olid kaasatud töösse.
  „Ma eeldan, et Jodie juba rääkis sulle tööotsast, mis mul pakkuda on." Ütles Borish võttes istet Jamesi ning Jodie vastas. 
  „Jah, ma sain aru, et ees ootab järgmine sisse murdmine." Ütles James lonksates kallist šampust.
  „Tõsi aga seekord pole mul sinu häkkimis oskuseid vaja nii palju kui sinu võitlushimu. Mul on vaja tugevaid treenituid töölisi, kes saaksid ilma probleemiteta teatud isikud kõrvaldada." Sõnas Borish ning lasi ühel turvamehel tuua endale taas ümbriku. Seekord avas Borish ümbriku ise ning võttis sealt välja kolm pilti. Üks oli pilt mingisugusest laost, kuhu James eeldas, et peab sisse murdma. Teisel pildil oli majaplaan ning kolmandal oli taaskord ühe mehe pilt. Borish pani pildid laua keskele ning James haaras mehe pildi. Pildil oli Jamesi jaoks vägagi tuttav mees. Mõned aastat tagasi oli ta mehe kinni püüdnud ning ta trellide taha saatnud.
   „Sa tead kellega tegu?" Küsis Borish nähes Jamesi pilku. James noogutas enesele märkamata pead, mille peale Borish kulmu kergitas.
   „Richard Turner? Ma olen pidanud mõningaid häkkimisi tegema seoses temaga, mõned tühised tellimused." Väitis James õlgu kehitades.
   „Väga hea, siis sa tead mis mees see selline on?"
   „Ma tean, et see ladu on tema põhipaik, kus ta oma tooteid hoiab." Lausus James. Mõned aastat tagasi oli James selles samas laos käinud, kust ta võttis vahele ka Turneri ning mõningad tema mehed.
   „Need tooted mind ei huvita aga mind huvitab vot see." Ütles Borish võttes põuest välja veel ühe pildi ning asetas selle taas lauale. Pildil oli seif, mille uks oli lahti. Seifis paistis olevat kallid teemandid ning pärlid.
   „Swarovski." Ütles Jodie justkui enesele vaadeldes pilti. Ruumis valitses vaikus ning ka kaks teist meest vaatasid ülesannet, mis tundus justkui võimatu.
   „Mul on teid kõiki vaja, seifis on täpselt 35 teemanti ja ma tahan neid kõiki. Seifi lahtimurdmine pole mingi probleem," Ütles Borish vaadates Jodile otsa. „Need mehed kes seal seda seifi valvavad, noh neid ma tasun teil karta. Aga ma usun teisse." Ütes Borish tõsiselt ning siis hakkas ta kõva häälega naerma. „Miks te nii mornid olete? Ma ikka arvasin, et teemanti hinna nimel olete te kõigeks valmis." Naeris Borish lonksates oma šapmust.
   „Teemanti hinna nimel?" Küsis üks mees tumedas ülikonnas ning see äratas ka teises mehes elevust.
   „Üks teemant läheb jagunemisele teie palga vahel. See on tõsine ülesanne," Ütles Borish justkui ei maksaks teemandid midagi. „Muidugi raha saate siis, kui sealt eluga välja tulete." Naeris Borish uuesti ning üks meestest üritas närviliselt kaasa naerda.
   Kui ülesanded olid kõigivahel ära jaotatud said nad juba natuke vabamalt hingata. Borish palus Jamesil endaga ühineda rõdul, et teha suitsu. James ei suitsetanud, kuid ta oli juba õppinud, et Borish ei võta kuulda sõna "ei". Borish toetas end mugavalt rõduäärele ning avas suitsupaki. Ta pakkus ka Jamesile ning James võttis selle vastu. Borish süütas Jamesi suitsu ning tõmbas siis enda suitsust korraliku sõõmu. Ta puhus selle välja ning pani oma käe Jamesi õlale.
   „Ma ei anna tavaliselt nii ohtliku ülesannet kohe alguses uutele aga ma näen, et sinus on midagi." Lausu Borish ning tõmbas veel korraliku mahvi.
   „Ma ei näe miks ma peaks keelduma. Tasu on korralik ja aus." Sõnas James ning tõmbas samuti suitsu, kuid mitte nii tugevalt nagu Borish seda tegi. Borish naertas ning patsutas taas Jamesile õlale.
   „Ma tean Turnerit, juba mitu aastat. Ta istus vahepeal kinni. Me olime kunagi peaaegu, et parimad sõbrad," Lausus Borish vaadates linnale „Aga siis läks ta ihneks ja kadedaks ning hakkas minu tagant varastama. Kutsus end Pokkeri kuningaks, ise kasutas ebaausaid võtteid ja palkas väljaõppinuid pettureid, kes tema eest mängiksid." Borishi hääles oli tajuda vihasust ning ta kissitas silmi.
    „Nii siis sa kavatsed tagasi varastada oma vara?" Küsis James keerutades suitsu näppude vahel. Borish naeris taas ning vangutas pead.
    „See pole enam varastamine, ma lihtsalt lähen ja võtan mis on minu. Iga mees peab oma vara järele ise vaatama." Sõnas Borish võidukalt.
   Jodie tuli samuti rõdule ning kõndis James juurde. Borish tõmbas viimase sõõmu ning kustutas suitsu.
   „Minu õhtu on tänaseks läbi, me kohtume juba varsti." Sõnas Borish ning lahkus rõdult.
   „Millest te rääkisite?" Küsis Jodie võttes Jamesilt suitsu, mida ta ei suutnud lõpetada ning tõmbas seda.
   „Ei millestki väga, need teemandid on vist talle väga olulised?" Küsis James.
   „Mina olin see kes need ükskord talle tõi. Järgmine kord tuli juba Turner, kes need temalt ära võttis. See oli kohutav lahing, mitu meie meest surid mingisuguste teemantide pärast mille olemasolust neil polnud aimugi." Rääkis Jodie.
   „Sina olidki see kes maailma kallimast juveeli poest 35 kõige hinnalisemat teemanti varastas?" Küsis James meenutades mõningate aastate eest toime pandud röövi. Varast ei saadudki kätte ning töö oli täiesti puhtalt ja veatult ära tehtud. Jodie hammustas naeratades huult ning kehitas õlgu.
   „Mul oli vaja Borishi heakskiitu ning ma tahtsin talle lähedale pääseda, et temast vabaneda." Ütles Jodie tõmmates alla viimase suitsu sõõmu ning viskas siis suitsu minema.
   „Aga endiselt töötad sa tema heaks." Ütles James arutledes, mis võis valesti minna.
   „Ma olen õnnelik, et ma üldse elus olen veel," Ütles Jodie hõõrudes paljaid käsivarsi. „Borishi jaoks pole mingit probleemi eemaldada inimesi kes on teda alt vedanud. Mul lihtsalt vedas, ta poleks suutnud nii andekat töölist maha lasta. Aga igaljuhul, kui Borishiga midagi juhtub olen mina see, kes esimesena kinni läheb." Ütles Jodie hoides endalt ümbert kinni. James võttis Jodie enda embusesse.
   „Sul on külm."
   „Pole hullu." Ütles Jodie vaadates Jamesile alt üles.
   „Me võime tagasi sisse minna." Ütles James, kuid Jodie vaid naeratas talle ning suudles teda kergelt.
   Borish oli juba lahkunud kui James ja Jodie tagasi hotellituppa läksid. Ka Borishi turvamehed olid lahkunud. Jodie tutvustas veel Jamesi kahele mehele, kes ruumis olid. Üks neist oli Aron, kes oli ka Jamesile taustauuringu teinud ning teise nimi oli Marc, kes oli põhiliselt tegelenud narko diilerina. Tema kaudu sai ka Borish vajalikud aineid, mida ta teistele sisse jootis. Nii palju kui aga James aru sai polnud Marci ja Jodie vahelised suhted nii head. Samuti ei osalenud ka Aron ning Marc teemandi operatsioonis, sest Borishi jaoks olid nad liiga olulised.

    James pidi minema enne tähtsat sissemurdmist jaoskonda, et anda teada oma edukusest. Teda ootas ees väga oluline ülesanne. Ta rääkis oma plaanidest ülemustele ning nad tegid kõik, et Jamesiga midagi ei juhtuks. Ta oli valmis minema raskesse lahingusse, kuid Cody peatas ta kutsudes enda ruumi.
   „See on Steiner." Ütles Cody näidates arvuti ekraanile. Ekraanil oli karmi olekuga meesterahvas. Jamesile meenus, kuidas ta oli mõned aastad tagasi ta kavalusega kinni võtnud.
   „Mida sa tema kohta teada said?" Küsis James mõtlikult.
   „Ta istub endiselt kinni veel. Perekonna poolest, ta on vallaline. Naine suri umbes kakskümmend aastat tagasi auto õnnetuses ja ta pidi nende tütart üksi kasvatama." Seletas Cody meeleldi.
   „Tütar?" Oli James  üllatunud ning ta hakkas leidma seoseid.

   „See on kõige põnevam osa," Muigas Cody ning võttis lahti järgmise pildi. „See on tema tütar, Amanda Steiner." Sõnas Cody.
   „Jodie..." Vaatas James pilti vangutades pead. Pildil oli tõesti Jodie, kuid seal tundus ta palju noorem välja.
   „Täpselt nii, Amanda Steiner vahetas viis aastat tagasi oma nime Jodie Mendelaks." Sõnas Cody võidukalt. „Mineviku poolest on nad kaks täiesti erinevat inimest. Amanda Steiner jäi juba teismelisena pidevalt vahele erinevate varguste ja sissemurdmistega. Samuti visati ta mitmeid kordi koolist välja, kuna aga tema isa oli väga jõukas, lõpetas ta siiski keskkooli. Jodiena on tal registris vaid ebaseaduslikud joomise ja suitsetamisega vahele jäämised, mis nüüdseks on küll juba tühistatud." Seletas Cody. Kuid see teadmine ei aidanud neid väga. Amanda ja Jodie olid samad inimesed. Nad olid justkui kaks õde ühes inimeses, kes üks neist esindas kurja saatanlikku kaksikut ja teine süütut ning lahket kaksikut.