Ohtlikult ilus

5. Osa

    Õhus oli tunda juba suve hõngu. Oli juba õhtu ning kuigi õues oli veel päris valge oli linn tuledes. James ootas teatri ees, toksates lakitud kinganinaga trepi astet. Lõpuks tuli ka Jodie. Ta nägi veelgi kaunim välja kui James teda varasemalt näinud oli. Jodiel oli seljas punane maani kleit, millel oli lõhik küljel mis paljastas tema jalga, kui ta kõndis. Ka tema kingad olid elegantsed ning punased. Ta oli teinud juustesse kerged lokid, mis ta seljale langesid ning ta kassisilma meik tõi ta suured rohelised silmad veelgi rohkem esile. Jamesil jäi hing korraks kinni Jodiet nähes, kuid ta tuli maapeale tagasi ning jällegi pidi ta endale meelde tuletama, miks ta siin on ja kes on tegelikult Jodie.
   „Kas ma hilinesin?“ Küsis Jodie murelikult, kui ta Jamesi nägi.
   „Ei sa ta tulid täpselt õigeks ajaks. Sa näed väga kaunis välja.“ Komplimenti mõtles James tõsiselt. Jodie nägi väga võluv välja ning James pidi endale tunnistama, et ta oli mingil moel Jodiest sisse võetud, kuid ainult tema välimusest.
   „Aitäh, Will.“ Naeratas Jodie südamlikult. James ulatas Jodiele oma küünarnuki, millest Jodie kinni haaras ning nad asusid teatrisaali.
   James oli toonud Jodie vaatama kõige hinnatumat etendust, mis väljas oli. Pileti hinnad olid üpriski kõrged ning kui ta oleks oma plaanist Codyle rääkinud, oleks ta need ilmselt tasuta saanud, kuid endiselt polnud ta kindel, kuhu ta oma eesmärgiga jõuab. Sellegipoolest pidi James kuidagi Jodiet võluma ning see ilmselt ka toimis. Jodie elas etendusele väga kaasa ning ta nautis iga hetke.
    Etenduse lõpedes haarasid nad oma mantlid ning jäid teatri ette seisma.
   „Kuidas sulle meeldis?“ Küsis James, kui nad teatri ees rahvamassist eemale kõndisid.
   „Ma pole midagi nii ilusat veel näinud. Ma tõsiselt nautisin seda,“ Ütles Jodie siiralt naeratades. „Ma polegi, vist varem nii uhkes teatris käinud.“ Tunnistas Jodie imetledes veel suurt teatrimaja.
   „Tõsiselt? Seda ma poleks küll arvanud.“ Jamesile oli jäänud mulje Jodies kui luksuslikust ja elegantsest elustiilist armastavast neiust, kelle jaoks sellised kohad pole midagi erilist.
   „Mind kasvatas ainult isa, ta ei teinud muud, kui õpetas mind võitlema ja muukrauda kasutama,“ Lausus Jodie õlgu kehitades. „Igatahes, see õhtu on siiamaani väga kena olnud.“ Õues oli juba täiesti pimedaks ja külmaks läinud ning Jodie hõõrus oma varrukaid.
   „Ma tean siin kõrval ühte kohvikut, ma oleks väga tänulik, kui sa laseks mul sind sinna viia, et ma ei peaks enam vaatama, kuidas sa külmetad.“ Meelitas James Jodiet, kellelt ta naeratuse välja kiskus. Jodie oli nõus ning nad liikusid läbi tuledes särava linna kohviku poole kus lisaks soojusele pakuti ka kõige paremaid jooke.
   Jodie tuli Jamesi juurde kohvitopsidega, millele lisandus ka särav naeratus.
   „Ma arvasin, et sa ei joo kohvi.“ Ütles James, kui ta sooja topsi Jodie käest võttis.
   „Ma väga ei joogi, aga ma ei taha, et see õhtu veel nii pea lõppeks,“ James juba aimas kuhu see jutt viis ning ta pidi veelgi ettevaatlikum ning läbimõtlevam olema. „See kohvik on väga armas aga nad hakkavad seda varsti sulgema. Võibolla soovid sa minu juurde tulla?“ Küsis Jodie meelitavalt ning kutsuvalt. James ei tahtnud ühtegi üleliikset sammu teha, kuid ta pidi Jodielt rohkem teada saama. James oli nõus Jodiega liituma ning nad liikusid läbi pimeda linna Jodie juurde.