Ohtlikult ilus

18. Osa

  James ei suutnud enam kodus olla. Hilisõhtul ei tulnud tal und ning miski segas ta mõtteid. Ta otsustas panna end riidesse ning minna välja. Ta ei teadnud mis see oli, kuid miski viis teda baari, kus ta kohtus esimest korda Jodiega. Jamesil oli vaja tihti rolli sisse elamiseks teha muudatusi ning sellepärast otsustas ta minna gängsterite sekka, kuhu tal polnud mingit tahtmist minna. Ta tundis, et viimased läbielamised olid ta taaskord rivist välja löönud ning ta pidi vaeva nägema, et arusaada kust algavad töö ja kust tema eraelu piirid. Ta teadis, et enam pole palju jäänud, kui ta saab Borishi tabada ning siis oli juba kõik.
James sisenes baari ning läks otsejoones baariletini ning tellis sealt viski. Ta jälgis enda ümber olevaid kurjategijaid ning proovis manada endas kõige tumedama külje, mis tal oli, et sisse sulanduda. Kuid just siis kui ta oli arusaanud, et kõige targem oleks tagasi koju minna ning töötada läbi plaan oma viimasteks sammudeks nägi ta teda. Jodiet, kes nautis üksi olles temast eemal kokteili.
Jamesile meenus esimene kord, kui ta Jodiet selles samas kohas nägi. Sama muserduna ning üksinda. See oleks justkui eile olnud kui ta Jodiet esmakordselt nägi. Jodie jõi oma kokteili ning torkis oliivi oma kokteilis. James mõtles sellele mis oleks olnud siis, kui see kõik poleks olnud vaid töö. Kui James oleks kohtunud Jodiega juhuslikult nagu Jodie seda päriselt arvas. Kui nad oleksid kohtunud mõnes tavapärases kohvikus või baaris, kus kõige tavalisemad inimesed oma jooke nautsid. Kui James oleks saanud Jodiele oma tegelikkusest rääkida. Kuidas see oleks küll välja näinud ning kuhu nad oleksid edasi jõudnud. Kui Jodiel poleks olnud kriminaalset tausta ning ta oleks vaid suutnud kaarega mööda minna sellest tumedast maailmast. Kuidas see oleks küll välja näinud. James oleks talle õhtul lähenenud oma joogiga nähes Jodiet üksinda istumas.
   „Kas ma tohin?" Oleks James küsinud osutades tühjale toolile Jodie kõrval. Jodie oleks kergelt noogutanud ning lausunud, et ta kaaslane ei ilmu täna õhtul välja.
   „See on küll temast rumal." Oleks James seda tõsimeeli mõelnud.
   „Võibolla oli minust rumal, teda usaldada," Vastaks Jodie. „Igatahes, minu nimi on Amanda." Jätkaks Jodie paljastades oma tõelise identieedi.
   „James," Tutvustaks ta end surudes õrnalt neiu kätt. „Mul on tunne, et me vajame mõlemad natuke lisa." Ütleks James osuatades tühjadele klaasidele, mille peale Jodie naerataks armsalt nõustudes. Nad oleks rääkinud tunde. James oleks rääkinud endast kui võimekast riigikaitse töötajast, kes teeb tööd õigluse nimel. Jodie oleks saanud rääkida, sellest, kuidas ta on edukalt ülikooli lõpetanud ning oma suurtest plaanidest tulevikus. Nad leiaks palju ühiseid teemasi ning Jodie hakkaks Jamesi usaldust võitma ilma, et see oleks olnud iialgi Jamesi eesmärk. Nad oleksid baarist lahkunud heade sõpradena ning tulevikus oleks võinud sellest midagi tõelist sündida.
Kuid see polnud päris. Jamesi valitses ümber tegelikkus. Ta pidi endale meelde tuletama, et see polnud tavaline baar, kus inimesed õhtuti joogi seltsis oma muredele mõtlesid. Siin olid kriminaalid ja kurjategid, kes olid elus läbi kukkunud. Ta pidi ka endale meelde tuletama, et Jodie ei olnud tema unistuste Amanda, kes oli elus heal kohal, kellel olid tuleviku plaanid ning kes polnud iialgi kogenud midagi kriminaalset. Kuid kõige rohkem pidi James endale meelde tuletama, et ta ei viibi siin Willina. Täna on ta Will ja ta teeb tööd, mis haarab endasse kõik allilma kurjuse.

   „Ma loodan, et su kaaslane jääb endiselt tulemata." Ütles James istudes Jodie kõrvale. Jodie vaatas üllatusega Jamesile otsa ning vangutas pead.
   „Will, ma olen üllatunud. See pole just selline koht kust ma sind leida lootsin." Lausus ta keerutades käes tühja klaasi.
   „Mida sa teed siin?" Küsis James kehitades õlgu ning lonksates oma viskit.
   „Hiline väljakutse." Ütles Jodie nagu teda ootaks ees veel raske õhtu.
   „Sa said juba tööd? Me alles tulime missioonilt." Ütles James saades aru, et peale seda mida Jodie oli kogenud, oleks olnud liiga ruttu veel midagi ette võtta.
   „See on midagi pakilist, mis tuleb kiiresti ära teha," Ütles Jodie tellides endale veel ühe väikse kokteili lastes panna sinna veel ekstra vodkat. Jamesi jaoks tundus see koomiline, et keegi veel enne tööd julges nii palju juua, kuid sellise töö juures oli see peaaegu, et ainus lahendus.
   „Miks sina? Kas sa ei arva, et see on natuke liiga ruttu?" Küsis James vaadates Jodiet, kes lonksas enda kanget kokteili silmapilgutamata.
   „Ausalt öeldes olen ma liiga emotsioonitu, et midagi tajuda. Ma lihtsalt teen selle ära ja siis on sellega kõik," Ütles Jodie ükskõikselt. „Tahad ühineda? Sellest tuleks üks lõbus õhtu." Naeratas Jodie. James teadis, et mis töö see ka poleks ta ei tahaks sellest teada. Kuid nähes Jodiet nii armetu ja ükskõiksena tahtis ta teda aidata enne kui ta endale veel vee peale tõmbas.
   „Kus su tööots sind ootab?" Küsis James kaaludes veel kas tulla või mitte. Jodie näitas näpuga üles ning lonksas taas oma kokteili.
   „Kas sul on relv kaasas?" Küsis Jodie. Jamesil oli alati relv kaasas, kui ta tööd tegi. Ka siis kui ta oli maskeerunud end kellekiks teiseks. James sai aru, et eesmärk oli selles samas majas ning see hirmutas Jamesi veelgi teades millega võib tegu olla. James noogutas nõustuvalt ning andis valmisolekult märku missiooniga ühinema. Jodie naeratas Jamesile ning jõi klaasi tühjaks.