Ohtlikult ilus

16. Osa

   ,,Noh hüppad peale?" Hõikas Jodie mootorrattal naeratades, kui ta kiivri Jamesile viskas.

   ,,Ee, ära ole selles nii kindel." Ütles James kahtlevalt. 

   ,,Ole nüüd, palun ära ütle, et sa ei julge, sest see oleks tõeliselt naeruväärne vaadates seda, mis sa viimasel ajal oled korda saatnud." Ütles Jodie läbi muige. Jake naeris omaette ning vangutas pead, kui ta oma motika selga istus.

   ,,Muidugi ei karda, oled sa näinud üldse mind, Jodie?" Ütles James nii enesekindlalt kui sai ja istus mootorrattale Jodie ette. 

  ,,Hea küll, siit keerad ja vajutad nuppu ja siit annad gaasi." Seletas Jodie põhjalikult. James oli oma varasema tööga seoses paar korda mootorrattaga sõitnud, kuid Jodie silme ees tahtis ta näidata, et ta teeb seda esimest korda. Jodie mootorratas oli vanamoodne ning tegi suurt mürinat kui James selle käivitas.

   ,,Oled sa valmis?" Küsis James hingates sügavalt välja ning mootorratas hakkas liikuma.

   ,,Kas ma ei peaks seda sinu käest küsima?" Ütles Jodie läbi möirgava mootori ning hoidis Jamesist tugevasti kinni. Jake sõitis oma mootorrattaga järgi ning nad sõitsid lao suunas, mida nad tahtsid enne sissemurdmist uurida. Sinna jõudes ootas neid ka Raul, kes rahulikult oma motikale toetudes päikese käes soojenedes.

  Ladu polnud muutunud sellest ajast, kui James siin viimati käis. Vähemalt mitte kaugelt vaadates. Lao ees kõndisid relvastatud mehed ning väljaspoolt tundus kõik rahulik.

   ,,Ei oskaks arvatagi, et lao sees võib olla miljonite eest varandust." Ütles Jake ning andis binokli edasi Raulile. 

   ,,Kuidas me üldse sisenema peaks? See kubiseb ju väljaspoolt valvuritest, mis siis sees peaks veel olema." Küsis Raul hoolekalt maja uurides.

   ,,Tagantpoolt, sinna valvurid ei kipu tavaliselt. Võime siseneda vasakpoolse tiiva uksest, mis viib lao kööki või noh kunagisse, alles jäänud kööki, sealt edasi pääseme erinevatesse koridoridesse, kust edasi minna." Seletas James ning vaatas binokliga taas maja.

   ,,Kuidas me tagumisest uksest sisse saame? Ma ei tahaks uskuda, et nad lahtiste uste päevi peavad, kui me sinna jõuame." Ütles Jake ning kõik langetasid binoklid ning vaatasid Jakei kulm kortsus.

   ,,Hallo?!" Lehvitas Jodie Jakele.

   ,,Õigus, minu viga." Ütles Jake ja astus sammu tagasi.

   ,,Will, kuidas sa üldse kindel oled, et see uks kööki viib ja sealt edasi? See võib sama hästi olla kelder või lihtsalt tupik." Ütles Raul vaadates Jamesi.

  ,,Ma lihtsalt tutvusin majaplaaniga." Vastas James õlgu kehitades.

                                     ***

   James sai mõned tunnid enne sissemurdmist kambaga taas kokku. Borish oli kõigile jaganud relvi ning kaitseveste. Seekord oli neil plaanis minna bussiga, millega vajalik varustus kaasa haarata. Jakei ülesanne oli laos valitsevate meeste tähelepanu eemale pöörata. Raul pidi eemaldama kõik kõrvalised tegelased, kes ei läinud Jakei plaaniga õnge. James pidi majas olevad turvaseadmed välja lülitama ning hoidma valvet samal ajal, kui Jodie seifi avas. Kõik tundusid närvis olevat, kuid keegi ei proovinud seda välja näidata. Jake lahkus esimesena bussist, et võimalikult palju mehi laost välja saada. Seejärel sisenes Raul, kes laos olevad mehed vaikselt eemaldas. Märguande peale pidid James ja Jodie hoonesse sisenema ning minema ruumi, kus hoiti seifi.

    „Valmis?" Küsis James Jodielt, kes närviliselt oma jalga võbistas. Jodie noogutas ning naeratas närviliselt. Ta haaras oma seljakoti, kus ta hoidis seifi murdmiseks vajalike asju.
    „Ära karda, midagi ei juhtu, ma kaitsen sind." Julgustas James Jodiet haarates ta käe.
    „Ma ei kardagi seda, ma lihtsalt mõtlen, et mis saab siis, kui Borish oma teemantid saab. See on olnud tema põhi eesmärk juba mitu aastat. Ma tean, et ta ei unusta iial mida ma tema vastu korraldasin aga nüüd, kui ta saab oma teemantid, pole tal mind enam vaja." Rääkis Jodie hoides Jamesi kätt.
    „Ma kaitsen sind ka tema eest. Ma ei lase tal sulle midagi teha." Ütles James vaadates Jodile otsa ning silitades ta põske. James suudles Jodiet veel enne nende missiooni ning peatselt saatis ka Raul läbi raadiosaatja märguande, et nad tuleks. Jodie naeratas korraks veel Jamesile ning suundus siis lao poole, James tema järel.
   Ladu oli suhteliselt väike, kuid sellel oli mitmeid korruseid ning koridore. James hoidis majaplaani läheduses, kuid ta oli juba ära õppinud, kus kuskil mingi ruum oli ning kuhu nad minema pidid. Nad sisenesid lattu läbi väikse tagaukse mis viis neid pisikese koridorini. Koridor oli pime ja jahe ning nad hoidsid kokku. Nad sisenesid uksest sisse mis oli koridori lõpus ning jõudsid ruumi, mis oli avar. Seal olid erinevad lahtised riiulid ning kastid. Kaks meest suitsetasid lahtise akna juures ning naersid millegi üle. James liikus eespool, hiilides riiulite taga. Jodie hoidis end tema läheduses ning üritas varjuda. Jõudes ruumi teise otsa, pidid nad sisenema järgmisest uksest.
   „See on lukus." Ütles Jodie sosistades, proovides ust avada.
   „Kas sa saad selle lahti murda?" Küsis James sihtides püstoliga mehi, kuid varjudes suure kasti taha.
   „Jah, aga ma pean kindel olema, et nad ei näeks." Ütles Jodie ning James liikus riiulite vahelt meestele lähemale. James noogutas Jodiele ning ta hakkas ettevaatlikult metallist ust avama. Üks meestest kustutas suitsu ning seejärel viskas ka järgmine oma suitsu aknast välja. Nad pöörasid ümber ning James ei jõudnud Jodiet hoiatada, et end varjata. Kuid Jodie jõudis vaevult kasti taha peita, kui üks meestest ukse poole liikus. Teine mees liikus eemale ning hakkas riiulitelt midagi otsima. James hiilis talle lähedale ning lõi ta vaikselt pikali. Mees kaotas teadvuse ning seejärel liikus James ukseni mille lähedal peitis end Jodie. Mees kes Jodie lähedale liikus haaras ettevaatlikult oma relva järele, aimates, et ta pole üksi. James jõudis ta selja taha ning sihtis püstoliga talle kuklasse. Mees pööras end ümber ning James lõi talle näkku. Jodie jooksis kiiresti ukseni ning jätkas selle lahti muukimisega. James ei löönud meest piisavalt tugevalt ning ta ründas Jamesi haarates tal käest. Ta pani mehele jala taha ning ta kaotas tasakaalu ning lõi mehele kuklasse samalajal, kui Jodie sai ukse lahti. Jodie hoidis tema jaoks ust lahti, kuid mees haaras uuesti Jamesist kinni ning lõi ta pikali. Vastutasuks andis James talle paar tugevat lööki ning ta lamas teadvuseta põrandal. Jodie ja James jooksid seejärel uksest sisse ning nad kiirustasid järgmise ukseni.
   Nad liikusid järgmisse koridori ning nad pidid sisenema vaid veel viimasest uksest ning siis olid nad seifi juures. Nad teadsid, et seifi juures on ilmselt veel hulk inimesi kellest nad pidid vabanema. James jooksis ukseni ning varjus selle taha samal ajal, kui Jodie hiilis treppidel. James koputas tugevalt uksele ning jäi ootama millal mehed välja tulid. Mõne hetke pärast avas üks mees ukse, kui ta kedagi selle taga ei näinud, vaatas ta koridoris ringi ning samal ajal kui mees treppide poole vaatas lõi James ta tugevalt teadvusetuks. Järgmised mehed tulid joostes uksest välja ning James hakkas ka nendega võitlema enne kui nad relvad suutsid haarata. Jodie tulistas mehi, kes tema poole jooksid. Üks relvastatud mees sihtis ka Jamesi, kuid James oli taaskord kiirem ning lõi mehelt relva käest. Järgmine mees tulistas Jamesi poole, kuid James viskus kiirelt eest ning kuul tabas mees, kellelt ta oli relva maha löönud. Tulistanud mees proovis taas Jamesi tulistada, kuid ta oli jällegi kiirem ning tulistas meest esimesena. James pööras Jodie poole ning ta nägu kattus verega, kui Jodie tulistas meest, kes kavatses Jamesi selja tagant rünnata. Jodie naeratas viivuks Jamesile ning jooksis seejärel tema juurde. Kuid see polnud veel kõik, koridoridest jooksid veel mehi, kes olid kuulnud püssipauke. Jodie ning James võtsid asendid relva hoidmiseks valmis ning hakkasid tulistama mehi, kes neile ette jooksid. Jodie laskis mõningad lasud mööda, kuid James tabas perfektselt kõiki ning nad langesid kõik maha valust hambaid krigistades. James teadis, et tulemas on veel mehi ning ta laadis uuesti relva.
    „Mine!" Ütles James Jodile osutades seifile.
    „Oled sa kindel?"
    „Ma saan hakkama, me peame ruttu tegema." Ütles James kiirelt ning tulistas esimest meest, kes silmapiirile ilmus. Jodie noogutas ning jooksis ruumi, kus asus seif.
   James tabas kõik lasud täpselt meeste peale ning kõik langesid ta ees. Kui James oli kõik mehed kõrvaldanud valitses vaikus. Kuid ta teadis, et see pole veel kõik. Ta oli kindel, et tulekul oli veel palju mehi, kes olid juba teada saanud rünnakust. James jooksis ruumi, kus oli Jodie ning lukustas ukse. Jodie oli paigaldanud mingisuguse aparaadi seifi külge, mis numbreid luges ning sellepeale Jodie koodi sisestas. Seif avanes ning Jodie viipas käega kutsuvalt Jamesi poole.
    „Me tegime selle ära!" Ütles Jodie naerdes. James võttis seifist oleva riidest aluse, mille peal olid säravad teemandid. Ta imetles midagi nii ehtsat ja ilusat ning kallistas Jodiet tubli töö eest. Jodie haaras  pisikese sametist musta kotikese ning pani säravad teemandid selle sisse. Ta pani kotikese tagasi seljakotti ning haaras kaasa ka aparaadid ning juhtmed, mida ta oli seifi lahti murdmiseks kasutanud. James ja Jodie pidid kiirelt tegema enne, kui keegi veel saabus.
   Nad jooksid ruumi tuldud teed tagasi, kuid kui nad olid tagasi suurde laoruumi jõudnud, nägid nad aknast, kuidas mitmed mustad autod lao juurde kihutasid. James jooksis kiirelt väljapääsu poole, Jodie tema järel. Jake andis raadiosaatja teel teada, et nad on veel Rauliga laoruumides ning neil pole võimalik välja pääseda, sest liiga palju mehi oli veel peale tulemas.
   „Me peame neid aitama." Ütles Jodie peatudes, kui oli kuulnud Jakei. Nad olid väljapääsule väga lähedal, kuid Jodie ei nõustunud edasi minema.
   „Nad saavad hakkama, me peame minema." Ütles James proovides vaid veel viimasest uksest välja pääseda.
   „Kujutad sa ette, kui palju mehi seal väljas on? Nad on kahekesi, me peame neid aitama," Ütles Jodie kärsitult. James vaatas väljapääsu poole ning siis uuesti Jodiet. „Sa ei pea tulema, ma saan hakkama." Ütles Jodie alla andes, teades, et neil pole aega ning hakkas edasi jooksma, kuid James haaras ta käest kinni ning peatas ta.
   „Oota! Ma tulen sinuga. Minu ülesanne on sind kaitsta." Ütles James Jodiele tõsiselt silma vaadates. Jodie noogutas nõustuvalt ning nad jooksid ruumi suunas, kus oli Jake ja Raul. Ruumile lähenedes märkasid nad, et ruum oli sisse piiratud ning sisenemiseks polnud mingit võimalust, sest väljaspool oli liiga palju mehi. Jodie vaatas küsivalt Jamesile otsa mille järel James liikus tuldud teed tagasi ning peatus pisikese trepi ees, mis viis maa alla pimedusse.
   „Mis see on?" Küsis Jodie segaduses olevalt.
   „Igal laoruumil peab olema ju mingi tagavara uks, väljapääs ohukorral. Lao tagumine uks, millest me sisenesime on siit vaid mõned meetrid eemal." Seletas James osutudes Jodie selja taha, kus oli väljapääsu uks.
   „Ja sa oled kindel, et see viib meid õigesse kohta?" Küsis Jodie kahtlustavalt.
   „Ma arvan, et me saame selle vaid ühel viisil kindlaks teha." Ütles James ning astus paar esimest astet ning vaatas Jodiele kutsusvalt otsa.
   Pime koridor oli kitsas ning külmast metallist. Trepp peatus igal korrusel ning seda ümbritsesid pisikesed pimedad kitsad koridorid, mis viisid erinevatesse ruumidesse. Koridorid olid justkui lao salajane paik, kuhu pääses vaid läbi ühe ukse. James jõudis kaarti jälgides ukseni, mille taga olid Jake ja Raul ning nendega koos veel mitu relvastatud meest. James vaatas Jodiele otsa, et kinnitada valmisolekut. Jodie noogutas kindlalt ning James avas jalaga ukse. Ilma kindla sihtmärgita hakkasid Jodie ja James erinevas suunas tulistama ning enne kui mehed reageerida jõudsid langesid nad maha. Jake ja Raul olid end riiulite ning kastite taga varjunud, kuid nüüd said nad kindlamalt välja tulla ning vastu astuda relvastatud meestele.
   James peitis end erinevate riiulite vahel ning otsis vaenlasi. Mõned kuulid lendasid tema suunas, kuid tabasid metallist riiuleid, mis tõid kuuldavale valju metalse heli. James tulistas mõned korrad vastu ning järgmine mees oli maas.
   Sellistes olukordades oli James palju olnud ning ta teadis täpselt mida teha. Ta teadis, et tuleb oodata, millal vaenlane endast ise märku annab ning siis ta kõige ootamatul hetkel kõrvaldada. James hiilis riiulite vahel ühest vaenalasest teiseni ning lasi neid segamatult maha, kuni ta jõudis Jakeini, kes viimasele mehele kuuli kerre tulistas. See oli viimane mees ning nad olid kõigist jagu saanud.
   „Kus Raul on?" Küsis Jodie, kui oli nende juurde riiulite vahele jooksnud.
   „Ta oli just mu selja taga." Ütles Jake vaadates enda ümber. Suures lao ruumis valitses vaikus ning kõik kolm tormasid erinevas suunas Rauli otsima.
   James leidis ta esimesena. Raul lamas põrandal, üritades end kasti toel istukil hoida. Ta oli näost valge ning ta suu oli verine. Ta hoidis oma verest tilkuivaid käsi kõhul ning ta neelatas raskelt. James tormas koheselt tema juurde ning haaras Rauli lähedal olevalt surnud mehelt riidetüki seljast ning asetas selle Rauli kuulihaava kohale.
   „Suru seda nii kõvasti, kui saad," Ütles James võttes mehe käed ning surudes need riidele. Raul oigas valust ning köhis siis verd. „Vaata mulle otsa ja püsi minuga." Ütles James vaadates talle otsa, kes oli igahetk teadvust kaotamas. Ta üritas midagi öelda, kuid see näis tema jaoks väga vaeva rikas. James liikus Raulile lähemale, et aru saada mida ta öelda üritab.
   „Ma... tean," Ütles Raul aeglaselt köhides verd. James vaatas segaduses olevalt talle otsa. „Ma tean... kes sa oled... James." Ütles Raul köhides ning teadvust kaotades. James astus paanitsedes eemale ning samal ajal ilmus ka Jodie kes Rauli poole tormas. Ta hoidis tugevalt oma käsi mehe haaval ning käskis tal teadvusel püsida läbi pisarais silmade. James oli liiga segaduses ja paanikas, et midagi teha. Ta seisis vaid eemal ning vaatas pisareid valavat Jodiet ning Rauli, kellel polnud enam kaua jäänud. Ka Jake ilmus kohale ning ta nägu muutus tõsiseks. Ta ei teadnud mida teha ning otsustas Jamesi kõrval seista. Rauli pilk muutus külmaks ning ta käed vajusid lõtvunult ta kõrvale. Jodie pani oma pea ta õlale ning nuttis, hoides teda tugevalt kinni nagu see ta tagasi tooks. James haaras Jodielt kinni ning aitas ta püsti.

   „Me peame minema." Ütles James vaikselt ning Jodie pühkis pisarad, vaadates viivuks Rauli poole kes noogutas kergelt.
   Tagasitee kulges kiirelt. Päev oli olnud väga väsitav ning enam polnud ka kellelgil tuju midagi edasi teha. Jamesil polnud otseselt kahju Raulist. Tema jaoks oli ta samasugune kriminaal nagu kõik teised mehed, keda James oli täna tulistanud. Kuid ta teadis, et Raul oli Jodiele ning Jakele väga hea sõber.
   James ei suutnud mõelda Raulist kui inimesest. Ta ketras vaid peas seda sama lauset, mis Raul oli talle öelnud. Seda, et ta teadis kes James on. See polnud võimalik. James oli väga palju vaeva näinud, et luua endale uus taust ning kustutada kõik seosed politseiga, mis tal olid. James ei suutnud mõista, kuidas keegi võis ta paljastada ning ta tegelikku nime teada. Kes veel võis teada? Millal sai sellest Raul teada? Need olid küsimused millele James mõtles terve pika tee andmata endale rahu.