Ohtlikult ilus

8. Osa

   Jamesil oli vaja Musta jõugu lähenemiseks taas Jodiega kohtuda. Ta oli lasknud Jodiel end nii palju aidata, kui Jodie lasi, kuid need olid vaid lihtsamad tööd, mis ei viinud kuhugi.
   Jodie ja James kohtusid kohvikus, kus nad esimest korda ka rahavahetust tegid. Nad polnud üksteist mõnda aega näinud ning Jodiel oli hea meel oma vana sõpra jälle näha. James nautis oma musta kohvi ning istus seekord akna all. Jodie oli hilinenud juba  mitu minutit ning James oli hakanud kahtlustama, kas Jodie võis kuskilt aru saada, et James polnud üksi.
    Kohvikust mõned meetrid eemal oli ka Cody, kes oli oma auto parkinud täpselt nii, et tal oleks hea ülevaade Jamesist. Lõpuks aga ta tuli.  Jodiel olid seljas mustad liibuvad riided ning kaenlas oli tal mootorraturi kiiver. Seda poleks James taas oodanud. Iga korraga üllatas Jodie millegi uuega ning James pidi järjest sügavamel kaevama, et paljastada Jodie tegelikkus.
    Jodie istus tormakalt Jamesi vastu ning tõmbas hetkeks hinge. Kiivri all olid ta pikad kiharad sassi läinud ning ta pidi neid hetkeks kohendama.
   „Kust sa niimod tuled siis?“ Küsis James hinnates Jodie välimust.
   „Mul oli vaja teha üks väike tehing. Ei midagi olulist,“ Vastas Jodie muretult „Sa tahtsid millestki rääkida.“ Tundis Jodie huvi.
   „Jah, me pole juba ammu näinud üksteist ja mul on olnud aega järele mõelda.“ Alustas James jutuga ristates oma sõrmed laual.
   „No kuule, sa pole mind ometi hakanud nii hullusti igatsema, et tahaksid mulle abielu ettepanekut teha?“ Naeris Jodie ning James vaatas aknast välja teades, et ta partner on kuskil välja ja kuulab ta kõnet.
   „Ei, ei mitte seda. Ma tahaks su bossiga rääkida, tähendab ma saaksin sind aidata, kui sa laseks.“ Ütles James, mille peale Jodie nägu ootamatult tõsisemaks muutus.
   „Tegelikult mu boss on küll juba pärinud, ega mul mingit abilist pole. Ta on hoidnud mu tegemistel silmapeal ja on arusaanud, et ma saan oma tööga liiga kergelt hakkama. Tegelikult ta palus sind näha aga ma lootsin, et ma ei pea sellest kunagi arutama sinuga.“ Jodie hääles oli tunda hirmu ning ta tundis end halvasti.
   „See on ju hea. Ma arvan, et nii on parem. Millal ma temaga kohtuda saan?“ Päris James ootuspäraselt.
   „Ma ei tea. See oleneb tema tujust. Igatahes ta annab teada millalgi nii, et ole valmis.“ Jodie üritas Jamesi just kui millegi eest hoiatada kuigi ta polnud isegi kindel mille.
   „Igaljuhul, ma pean nüüd minema edasi aga hea oli sind näha Will.“ Jodie naeratas siiralt ning pigistas õrnalt Jamesi kätt, mis vedeles laual ning tormas seejärel minema haarates kaenlasse oma kiivri. James vaatas aknast kuidas Jodie musta mootorratta selga istus. Ta pani hoolikalt kiivri pähe, peites sinna alla oma kohevad juuksed. Peatselt sõitsi ta ka mootripõrinal minema.
   James jäi kohvikusse istuma ning rüüpas veel enda kohvi, mida ta polnud lõpetanud. Kohvi oli juba leige ning mõru, kuid siiski tundis ta vajadust seda veel juua. Cody sisenes samuti kohvikusse ning istus toolile, kus ennem oli Jodie.
   „Miks sa tal minna lasid?“ Päris Cody.
   „Miks ma oleks pidanud teda kinni hoidma?“
   „Ilmselgelt läks ta järgmist kuritegu sooritama James ja meil on vaja rohkem infi selle bossi kohta.“
   „See pole praegu meie asi mida Jodie teeb. Ja sa kuulsid küll. Boss ilmub siis välja kui tal tuju on ja pealegi ta juba ootab meie kohtumist,“ Seletas James oma partnerile. „Peaasi, et nüüd keegi seda ära ei rikuks.“ Ütles James vaadates Codyle pingsalt otsa.
   „Mida sa sellega mõtled?“ Küsis Cody süütult.
   „Seda, et mina olen suutnud oma idenditeeti täielikult varjata, mis tõttu ei tohi keegi meid koos näha, sest siis on kohe aru saada, kelle jaoks ma tegelikult töötan. Ja teiseks ma tean kui väga sa tahad, et me selle bossi tabaks aga me ei saa mitte ühtegi üleliigset sammu teha. Saad aru. Ja ma arvan, et sellepärast on ka parem, kui ma nüüd üksi jätkan.“ Ütles James ning tõusis püsti.
   „Oota! Sa ei saa mind nii lihtsalt tööst  kõrvaldada. Ma olen su partner, me teeme seda koos. Ma võin ka näiteks maskeeruda.“ Pakkus Cody välja teades, et ei saaks sellega iial nii hästi hakkama kui James.
   „See jääb kindlasti ära. Pealegi ma juba rääkisin ülemustega ja nad lubavad mul tööd jätkata iseseisvalt. Mul on siiski su abi vahel vaja Cody aga hetkel saan ma üksi paremini hakkama.“ Lausus James viimaseks ning lahkus kohvikust jättes oma paarilise nõutult istuma. Cody oli alati oma partnerit hinnanud. Nad teadsid üksteist juba mitu aastat ning lõpetasid ka koos politseikooli. Kuid peale seda, kui James otsustas salaagendina FBI kasuks töötada jäi Cody uurijaks, kes siiski oli nende seas üks parimaid. James ja Cody polnud pikka aega koos töötanud mõnel nii tõsisel missioonil ning Cody tundis end iga hetkega ainult abitumalt. Ta teadis, et see tööots oli väga oluline ning väiksemgi valesti tehtud samm oleks toonud tõelise kaose, kuid ta ei saanud ometi lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas ta paariline kogu au omale võtab.
   Cody istus hetke veel kohvikus ning vaatas tühja kohvitassi oma ees. Ta pea kubises erinevatest mõtetest, kuidas Must jõuk vahele võtta. Ta teadis, et James saaks tema peale väga pahaseks, kui ta teeks mõnegi sammu ilma Jamesi tedamata. Kuid James oli ka tema eest varjanud terve kuu aja midagi nii olulist. Cody ei kavatsenud enam tühjalt istuta ning ta kavatses sellega midagi ette võtta.