Otsingud. [Poolik]

XIII Ei Jõua...

"Ma armastan sind, Kersti."

"Sa oled purjus," ütlesin ja tõmbasin ennast ta haardest. Isegi, kui ta praegu tekitas mulle sellises olekus muret, ei tahtnud tema juures ikkagi olla. Tänu temale kadus deemon jällegi ära, aga see ei ole piisav põhjus tema juurde jäämiseks. Ma tahan teda, aga samal ajal kardan. Mitte jimini. Ma kardan ennast. Peale tänast intsidenti kodus, ma ei saa ennast üldse usaldada.

Ma pöörasin Jiminile selja ja hakkasin kõndima ära. Praegu sain ma minna ainult ühte kohta, kus ennast kindlamalt tunneksin. See ei olnud kohe kindlasti mitte kodu, ma ei saanud enam sinna minna. Mu ema, ta kardab mind, ta vast ei pea mind enam isegi oma tütreks.
Ma kõndisin edasi, aga kuusin samal ajal ka enda seljataga samme. See on nagunii Jimin, ta ei saa aru. Vast lõpuks pöörab ta ümber või jääb maha. Ma kõndisin ikka edasi, aga sammud tulid ikka kaasa. Mul sai kõrini. Ma pöörasin ennast ümber ja ütlesin kurjalt,"Mine koju! Ma juba ütlesin sulle, et sa oled purjus ja ei saa aru mis toi-"

"wow-ow, fierce ain't we?" tume kuju hoopis vastas. See ei olnudki Jimin. See oli hoopis suurem mees, tundus nagu üle 40-ne juba.

"Mul ei ole aega pervodega tegeleda, niiet nägemist," ma ütlesin ja pöörasin ümber. Kell on ka juba selline, et mingid pervod on väljas.

"Ayy sweety, ära nüüd ära mine," See kuju ütles uuesti ja tõmbas mu tagasi.

"Putsi ma ütlesin, et tõmba nahhuj!" ma ütlesin uuesti ning voilaa, ma tundsin deemonit. Ma astusin sammu tagasi, nüüd aga selga talle enam ei keeranud.

"Mmm..." mees ümises müstiliselt, "Sina siis oledki see kurikuulus deemon, kes siin kandis tugevat laastamis tööd hiljuti tegi?"

"Kuradi laastamis tööst sa räägid?" ma küsisin segaduses. Millest ta räägib? Mina olin deemonina mingi suure jama kokku keeranud?

"Sa näed täpselt välja nagu too tüdruk, täpselt sama äkiline samuti," ta ütles kavala irvega ja astus sammu lähemale, "liigagi tuttav mulle."

"Astu veel üks samm ja sa kahetsed," ma hoiatasin teda. Mul olid käed juba rusikates valmis. Ta aga ainult naeris selle peale.

"Tütreke, sa arvad, et ma kardan sind?" mees ütles ja vaatas oma käelt kallist ROLEXI kella. Ta jätkas peale pilgu tõstmist uuesti minule, "vaata, mul pole siin aega sinuga mingeid tühiseid ähvaradusi teha. Mul on sulle palju parem pakkumine. Tule minu juurde tööle, suurem palk kui su praeguses kohvikus ja tasuta elamine, mida sul on ka hädasti vaja, sest sa ei taha ju uuesti oma hirmunud ema juurde minna ning teda veelkord peaaegu ära tappa, ega ju?"

"Miks sa arvad, et ma peaksin sind uskuma? Mingit võõrast, kes tuleb mulle öösel keset tänavat vastu?" ma ütlesin ja panin käed rinnale risti.

Mehele tuli jälle tagasi see irve. Ma vihkasin seda juba. 

"Kuidas oleks sellega, kui ma tean su isa tapjat. Ma võiks ta nime sulle öelda, kui sa piisavalt minu juures teeninud oled."

Peale sellise väite kuulmist, ma isegi võin mõelda selle pakkumise peale. Mu viha on juba nii kaua see püsinud, kui ma saaksin ainult teada selle nime. Ma läheks kohe tapaks ta.

"Mis töö see on?"

"Sa oskad kakelda ja ennast kaitsta kui vaja,"

"Tõsi,"

"Sa võiksid minu alt kakelda, saaksid vabalt hakkama allmaailma matšis hakkama. Alguses oleks võidud väiksema summaga, aga mida tugevamaks sa saad, seda suuremad panused tulevad."

"Kas ma saan siia lähedale jääda elama?" uskumatu, kuidas ma suutsin selle mehega nõustuda. Teda ei saanud täielikult usaldada, aga ta teadis mu praeguse töökoha kohta, mu ema kohta ja mu isa surma kohta. Niipalju sain ma teda siis usaldada. Peaasi, et ma oma tantsutrennis saaksin edasi käia.

"Mis kellaaegadel kaklused tavaliselt on?" 

"Väga harva pole öösel," mees vastas, ta irve oli veel suurem, sest ta sai aru, et ma hakkasin temaga vaikselt nõusse jääma. 

Ma mõtlesin tükkaega, kas võtta pakkumine vastu või mitte, aga lõpuks jõudsin ma vastuseni ja ma küsisin mehelt, "Millal ma alustan?"

"Väga hea," mees naeratas nüüd normaalsemalt, aga mitte kauemaks. Jällegi oli see naeratus hetkega tagasi irvituseks muutunud, "Anna mulle oma number ja ma annan sulle enda oma. Saadan sõnumi, kui sulle vastase leian. Kui tahad öömaja, siis saada sõnum ja küsi, mul on praegu üks vaba korter, siit mitte kaugel. Võin su kohe sinna saata, tooksin ise kodust ruttu võtmed." Ma ei vastanud talle sõnadega, ainult noogutasin. Mees andis mulle aadressi ja siis lahkus. Mina hakkasin kõndima aadressi suunas ja mõtlesin enda ette, millesse ma just ennast segasin? Ma pean siis ju treenima hakkama, nii palju ma oskan kakelda, kui mul mõnikord on baarist napsuse peaga tagasi tulles keegi ette jäänud. Mul ei läinud eriti kaua õige kortermajani jõudmisega. Ma ootasin maja ees, kui mees oma kalli Mercedesega maja ees peatus. Ta lasi akna alla, viskas mulle võtmed ja karjus, "Esimene trepikoda, korter number 13."

Ma püüdsin võtmed kindlalt kinni ja läksin sisse. Korter asus 7. korrusel. Avasin võtmetega ukse ja astusin sisse, väga ilus korter oli. Ma ei saa aru, kuidas kõik nii rikkad on? Tegin endale korteri tuuri, leidsin magamistoa ka üles, seal oli suur voodi ja ilus vaade aknast välja. Magamistoa seinad olid heledad, akna raamid olid aga tumedad. Ma astusin magamisttoast rõdule ning imetlesin vaadet. Kui hästi vaadata, oli isegi mu vana maja peaaegu näha, seega ma ei elanud kaugel.

(A/N lisasin pildi, aga võid ise ka teistsugust ette kujutada)

Rõdult tagasi tulles, käisin duši all ja siis läksin voodisse. Heitsin pikali, aga kohe ei uinunud. Mõtted jooksid mu peast läbi, head ja halvad. Ma vist ei jää veel niipea magama.

-----

Ma ei jõua eriti kirjutama, sest mul on omad probleemid. Ma tean ma kirjutasin et proovin teha lühikesed ja kiiremad osad, aga ma tõesti ei jõua. 

Palun ärge siis olge pahased ja jamh... Loodan et meeldis, jääge uut osa ootama.