Otsingud. [Poolik]

XIX Hommikusöök

Mitu hommikut järjest uues kohas ärgata, nagu harjumus mulle. Pöörasin külge ja nägin veel magavat Yoongit oma kõrval, ta käsi oli mu ümber ja ma naeratasin õrnalt, pole eriti Yoongi värk armas välja näha, aga seda ta just praegu tegi. Jama oli ainult see, et ma tundsin valu, mitte pohmelli peavalu, vaid kaelal valu. See ei olnud kunagi hea märk. Tõusin vaikselt voodist üles, haarasin Yoongi särgi, sest see oli suurem, mugavam minu omast, lähemal kui minu oma ja ma ei tahtnud päris paljalt ka ringi joosta siin. Hakkasin kohe ainult särgis ja aluspesus oma asju otsima. Mul olid alati rahakoti vahel tabletid. Õnneks leidsin need ruttu üles ja neelasin kiiruga alla.

"Tule palun tagasi siia. Mul on sooja vaja juurde," Yoongi kutsus mind uniselt tagasi. Ma kõndisin aeglaselt tagasi voodi juurde ja viskasin ennast teki peale kõhuli.

"Ma ei taha sinule pettumust valmistada, aga ma olen praegu jahedam kui sina." Selle lause peale Yoongi silmas mind alt üles, muideks peatudes hetkeks liiga kaua mu rindadel, millele tal oli suurepärane vaade tänu ta särgi suurele kaelusele, ja lausus oma hommiku häälega, "Välja nägemine on küll sul väga kuum." Ta keeras ennast selili ja pani ühe oma käe pea alla, et mind parem jälgida oleks. Ma tõusin uuesti voodist üles ja hakkasin asju maast üles korjama, kuigi öösel ma üritasin sihtida tooli, ei lennanud ükski riideese tooli poolegi.

"Sulle sobib mu särk..." Yoongi ütles ja ma pöörasin tähelepanu temale, "aga ma eelistaksin seda palju rohkem praegu maas näha."

"Öösel oli see juba piisavalt kaua maas," ma ütlesin kavalalt ja kõndisin jälle tema juurde. Seekord aga ronisin tema peale, kumbi jalg tema küljel ja istusin seal. Liigutasin aeglaselt oma käed mööda tekki selle ääre juurde ja tõmbasin selle eest ära. Yoongi tundus väga rahul sellega, mis praegu toimub ja asetas oma käed mu puusadele. Suudlesin teda aeglaselt, sest tahtsin talle ainult maitse kätte anda. Yoongi käed liikusid särgi alt järjest üles poole, enne kui ta särki mu seljast ära hakkas võtma, võtsin ta kätest kinni ja peatasin need.

"Sa tahad liiga palju," sosistasin ta huulte vastas, "Aga mul on kõht tühi ja ma tahan süüa."

Hakkasin Yoongi sülest ära tulema, aga enne kui ma põgeneda suutsin, jõudis Yoongi meie asendi ümber keerata ja nüüd olin ma tema all lõksus.

"Well... minu hommikusöök on küll praegu minu ees," kähistas ta oma madala häälega. Ma hammustasin huult ja mõtlesin pingsalt, kas lasta asjal edasi sujuda või tahan ma sööma minna. Ma otsustasin talle anda, mis ta tahab nagu eile öösel. Või oleks õigem öelda täna väga vara hommikul?

"Head isu," ma jõudsin talle veel vastu öelda, enne kui me jälle üksteise vastas olime.

Hommikusöögi lauas istusime me koos Deaniga, kes tundus minust palju hullemas olukorras olevat. Ma mõtlesin pohmelli osa, sest oleme ausad, seks hommikul on nagu pomm, mis jääb pooleks päevaks särisema su sisse. Ma tellisin endale caesari salati ja musta kohvi, Yoongi ainult kohvi piimaga ja Deanil oli terve kahe liitrine mullivesi ees. Muidugi koguaeg Yoongi varastas mu taldrikult endale natuke näksida ja siis sai ka minult koguaeg vastu näppe, sest kui ma küsisin enne, kas ta tahab midagi süüa, vastas ta ei.

"Millal te tagasi hakkate sõitma?" Dean oli uudishimulik.

"Kohe kui see siin söömise lõpetab," Yoongi müksas mind õrnalt, et minule vihjata.

"Sellel on nimi ka," ma mömisesin vaikselt ja teeskelsin solvunut ja keerasin tähelepanu Deanile, "suht varst sõidame japp ära." Dean noogutas ja võttis suure suutäie vett.
Meil ei läinud üle 30 minuti, et tagasi kodu poole teele asuda. Yoongi sõitis ja mina olin kõrval istmel lebos, jalad armatuuril ja iste võimalikult taga.

"Kas tahad veel midagi teha?" Yoongi küsis, kui hakkasime jõudma kodukanti.

"Mmm... Hope kirjutas enne ja tahtis trenni teha, niiet vii mind koju ja ma saan sealt ise edasi," ma vastasin meelde tuletades asju, mis mul vaja teha kõik on. Trenni jõuda, Hope'iga harjutada, kaklemist harjutada ja siis veel uude korterisse ennast paremini sisse seada. Ma pean käima oma eelmises kodus siis.

"Kas te harjutate jälle midagi sellist nagu eelmine kord?" Yoongi küsis pilgu teelt võtmata. Ta kehakeel ja sõnad vihjasid kadedusele, aga silmadest oli näha midagi muud. Nagu ta kahetseks midagi? Ma lükkasin lollid mõtted eemale, Yoongi ei valetaks mulle, ma mõtlen nagunii lihtsalt üle.

"Eip. Eelmine kord ma nimelt kiusasin sind," ma naersin enda saavutuse üle, kuid siis tuli ka ülejäänud trenn meelde, eriti trenni algus, kui me Jiminiga rääkisime. Mu tuju võttis 180kraadise pöörde.

"Juhtus midagi?" Yoongi küsis, kui pani tähele mu tuju muutust.

"Eih, jäin korraks lihtsalt mõndadele asjadele mõtlema," leidsin kiire vale vastuseks.

"Millistele?"

"Emale ja kodule," vastasin taas pilgu akna poole suunates. Proovisin võimalikult palju oma pilku Yoongi eest peita. See töötas, sest ta ei küsinud midagi enamat. Korteri ees ma tegin ukse lahti ja väljusin masinast, ütlesin naeratusega enne ukse kinni lükkamist Yoongile nägemist ning liikusin majja.

--------

Vabandan väääääga lühikese osa eest, aga ma tahtsin vähemalt midagiigii publishida. Vaikselt hakkab mulle endale lõpuks loo plot jõudma mõttesse ja see on hea sest ma saan siis vb kiiremini uusi osasid kirjutada. Aga tavaliselt isegi kui ma plotti tean siis ma avastan nii palju neid kõrvalisi asju mida aja lisada ja nii see lugu hakkab järjest kõrvale kalduma ja sellega kaob ka minu mõte ära ja siis on jälle writers block :D

*sülitan kolm korda üle õla*

Loodame et ei veni ja ma saan selle looga edasi liikuda. Loodan et meeldib, lugege ka mu teist lugu! Mõttes on teha ka raamat one shottide jaoks, sest mul mõte lendab vahepeal liiiiiiga palju. Kui tolle raamatu teen, siis sinna ma arvan lisan ka 'soovilood'.

Aga. See ya next time :D