Otsingud. [Poolik]

XXV Seletamised

Dean sõitis kiiresti, raske jalg ja kiire auto olid temale alati kombeks olnud. Juba väiksena, kui mu isa viis mind ja Deani põllu peale, et me saaks seal proovida meie vana rallikaga sõita, tahtis Dean uuesti ja uuesti proovida. Esimese auto sõitis ta sodiks neljateistkümneselt, mina olin kõrval istmel. Õnneks mõlemad pääsesime suurtemate vigastusteta, minul kulm õrnalt ainult lahti. Auto esiots oli puuga kokkupõrkest peaaegu tundmatuseni moondunud. Meie vanemad kuulsid sellest, siis ma sain kolm korda järjest täpselt sama teksti emalt, kuidas me olime liiga piiri peal ja et seda kunagi ei korduks ning kui ta mind või Deani veel koos sõitmas näeb tuleb ta ise ja murrab auto gaasipedaali otsas. Isa ainult raputas pead ja ütles, et see võiks meile nüüd õppetund olla, kuidas mitte autoga sõita. Võibolla oligi, sest puud meile enam ette ei jäänud. Küll aga olid ohvriteks kraavid ja üks kivi, mis meie koos ostetud vana roostes tumeda volkswagen golfi ka katusele keeras, ning ükskord jäi isegi tiik meie teele ette. Igakord tulime meie Deaniga ainult paari kriimuga autost välja ja meile ei tundunud need hetked üldse ohtlikud. 

Tänu Deani kiirele sõidustiilile saime ka kiiresti Deani juurde koju. Me liikusime majani vaikuses, ainult võtmeklõbinat oli kuulda. Tuppa astudes ma liikusin otsemaid diivanile ja viskasin väsimusest pikali. 

"Ära veel magama jää, ma toon sulle voodipesu ka," Dean ütles vaikselt ja kadus teise tuppa. Mul oli raske magama jääda, sest vahetpolnud, mis küljel ma olin, ribid andsid igas asendis tunda. Dean oli päris kiiresti tagasi minu juures suur pesu koorem süles. Ta viskas kõik peale lina maha ja käskis mul püsti tulla. Ma tahtsin aidata ise ka voodit teha, aga Dean lükkas mu sujuvalt sõnu kasutamata kõrvale. Kui voodi oli valmis viskasin ennast sinna pikali ja mässisin ennast teki sisse sooja. Dean jõudis selle ajaga jälle käia ära ja tulla tagasi esmaabi karbi ja veega. Ta andis esmalt mulle valuvaigist veega ja siis  hakkas puhastama mu verist nägu sõnu lausumata. Ma tõusin istukile, et tal mugavam oleks ja vaatasin talle otsa, tema ei vaadanud mulle silma kordagi. Kulm kortsus tohterdas mu lahtiseid haavu näolt. Ma tahtsin küsida, mis tal mõttes oli, kui ta mitu korda ohkas, kuid ma otsustasin vaikimise kasuks, sest ma teadsin, et hommikul sellist vaikust enam ei tule. 

Dean lahkus vaikselt toast kuid ma istusin edasi ja mõtlesin. Mida ma teen endaga? Ma oleks pidanud ju sellega arvestama, et varsti jõuab aeg kätte kui keegi veel saab teada mu 'tööst'. Alles praegu saan ma aru, millist kahju see toob mitte ainult mulle vaid ka mu ümber olevatele inimestele. Mul on selline tunne nagu ma tooksin kõigile ainult raskusi juurde. Neid mõtteid mõlgutades vajusin ma suhteliselt kiiresti unne. 

Hommik ei olnud õhtust targem. Keha valutas veel hullemini kui peale kaklust, lihased olid väsinud ning ribid tundusid nagu oleksid need läbi metalli pressi ja seejärel purustaja vahelt läbi käinud. Ma nägin õnneks kapi nurgal esmaabi karpi, kust eile Dean mulle valuvaigisti andis. Ma ajasin ennast püsti ja otsisin karbist omale vajaminevad asjad. Võtsin kaks tabletti, et kindel olla valu vastases toimes. Kööki astudes oli Dean juba külmkapi juures ja võttis sealt välja pooliku vorsti. 

"Mul midagi erilist sulle pakkuda pole, võid paar võikut endale teha kui tahad ja kohvi on kannus," Dean ütles möödaminnes ja istus laua taha mind ootama. Ma teadsin, et ta pole just kõige paremini rahul minu otsusega ja et ta võib natuke vihane mu peale nüüd olla, aga siiski ma polnud selleks valmis. 

"Kui kuri sa oled praegu mu peale?" ma küsisin endale ainult kohvi valades. Mul polnud isu millegi muu jaoks. 

"Ma pole kuri," Dean vastas kindlal toonil. Japp, ma olin omadega pekkis. Dean oli kuri. Kohvitass käes jäin seisma külmkapi ette, et hoida enda ja Deani vahel võimalikult suurt vahemaad. Temal aga polnud minuga samu mõtteid ning ta viipas käega enda ees olevale toolile. Ettevaatlikult istutasin ennast sinna maha.